laupäev, 18. detsember 2010
laupäev, 25. september 2010
Järeldus volüüm 2
Mis on meie ühiskonna kõige suurem probleem?
Inimesed ei tunne iseennast.
Inimesed ei tunne iseennast, aga suudavad määrata, ma ei tea, pelgalt välimus põhjal, näiteks, kellegi teise mõttemaailma, elu sügavuse.
Ma teen seda ise ka. Mõtetes muidugi, pole veel "karmi tõde" kellelegi näkku pritsinud.
Ja ega vist nii ei tohikski.
Tuleb olla hea.
Aga siiski, ma ei tunne iseennast ja julgen ka teistele samasuguse sildi külge kleepida.
Ma jälgin, vaatlen ja teen järeldused. Kõikidel on palju ühist.
Mina arvan nii.
Nüüd jõuan punktini, mis mind tegelikult häirib.
Ma ja ka teised (täiesti perses, kui raske on sünonüüme välja mõelda kirjeldamaks massi) ei tahagi tegelikult ennast tunda.
Pean silmas seda, et keegi ei tunnista iseendale oma keskpärasust, veel vähem "vähemkui" keskpärasust. Endaga ei olda ausad. Mina ka pole.
Olen ma nüüd silmakirjalik? Seda sõna võib igast mõttest välja imeda, kui semantika türann ollakse.
Aga see selleks.
Näiteks, ma võin mõelda, et ma olen keskpärane, aga sisimas, ma tunnen, et ma olen midagi rohkemat.
Nagu kontrollimatu mõte või midagi. Aju valesti ühendatud või midagi.
Seletamatu.
Mul on ka alust arvata, et ma pole ainuke, kes selliste sundmõtetega kakleb.
Sõnadesse panna ... ei siiski, ma olen keskpärane, kui sellist sõna saab/võib/tohib elusolendi juures kasutada?
Täiesti teine vaatenurk, eks ole?
Inimesi ei saa mõõta. Fakt. Punkt.
Aga meie, inimesed oleme veendunud, et seda peab tegema, kas siis IQ-või palganumbriga.
Läbi sajandite on nagu kestnud mingi võistlus, et teha kindlaks, kes siiski on PAREM inimene.
Teadlased töötavad selle kallal, et võimalikult täpselt määrata intelligentsust.
Samas võiks ju kogu selle kapitali millegi ehtsama valmistamiseks.
Võiks anda kõikidele abivajajatele õnge, mitte kala. =)
(sihitu interneti määrimine 1-0 progressiivus)
Inimesed ei tunne iseennast.
Inimesed ei tunne iseennast, aga suudavad määrata, ma ei tea, pelgalt välimus põhjal, näiteks, kellegi teise mõttemaailma, elu sügavuse.
Ma teen seda ise ka. Mõtetes muidugi, pole veel "karmi tõde" kellelegi näkku pritsinud.
Ja ega vist nii ei tohikski.
Tuleb olla hea.
Aga siiski, ma ei tunne iseennast ja julgen ka teistele samasuguse sildi külge kleepida.
Ma jälgin, vaatlen ja teen järeldused. Kõikidel on palju ühist.
Mina arvan nii.
Nüüd jõuan punktini, mis mind tegelikult häirib.
Ma ja ka teised (täiesti perses, kui raske on sünonüüme välja mõelda kirjeldamaks massi) ei tahagi tegelikult ennast tunda.
Pean silmas seda, et keegi ei tunnista iseendale oma keskpärasust, veel vähem "vähemkui" keskpärasust. Endaga ei olda ausad. Mina ka pole.
Olen ma nüüd silmakirjalik? Seda sõna võib igast mõttest välja imeda, kui semantika türann ollakse.
Aga see selleks.
Näiteks, ma võin mõelda, et ma olen keskpärane, aga sisimas, ma tunnen, et ma olen midagi rohkemat.
Nagu kontrollimatu mõte või midagi. Aju valesti ühendatud või midagi.
Seletamatu.
Mul on ka alust arvata, et ma pole ainuke, kes selliste sundmõtetega kakleb.
Sõnadesse panna ... ei siiski, ma olen keskpärane, kui sellist sõna saab/võib/tohib elusolendi juures kasutada?
Täiesti teine vaatenurk, eks ole?
Inimesi ei saa mõõta. Fakt. Punkt.
Aga meie, inimesed oleme veendunud, et seda peab tegema, kas siis IQ-või palganumbriga.
Läbi sajandite on nagu kestnud mingi võistlus, et teha kindlaks, kes siiski on PAREM inimene.
Teadlased töötavad selle kallal, et võimalikult täpselt määrata intelligentsust.
Samas võiks ju kogu selle kapitali millegi ehtsama valmistamiseks.
Võiks anda kõikidele abivajajatele õnge, mitte kala. =)
(sihitu interneti määrimine 1-0 progressiivus)
Järeldus
Mul on kaks mõtet.
Alustan esimesest.
Võimalik, et teisest, kes teab?
Mul on kõik olemas.
Pere, sõbrad, materiaalsed väärtused.
Mis sunnib mind ennast arendama, kui mul on juba kõik olemas?
Et tulevik helgemaks määrata?
Sest praegu ... praegu kõik toimib.
Järsku ma kasvan targemaks ja mõistan, et kogu see fäär, mis mind ümbritseb on tegelikult võlts, mingi mõttetu suitsukate?
Kas poleks siis kindlam hoida positsiooni, et olla ... õnnelik?
Olgem ausad, rahuolu ongi ju õnnelikkus.
Muidugi ei saa välistada võimalust, et jätkudes parendamise teemal, muutun ma veel rohkem rahulolevaks.
Kas riskida?
Väärt risk iseenesest, eks ole?
Alustan esimesest.
Võimalik, et teisest, kes teab?
Mul on kõik olemas.
Pere, sõbrad, materiaalsed väärtused.
Mis sunnib mind ennast arendama, kui mul on juba kõik olemas?
Et tulevik helgemaks määrata?
Sest praegu ... praegu kõik toimib.
Järsku ma kasvan targemaks ja mõistan, et kogu see fäär, mis mind ümbritseb on tegelikult võlts, mingi mõttetu suitsukate?
Kas poleks siis kindlam hoida positsiooni, et olla ... õnnelik?
Olgem ausad, rahuolu ongi ju õnnelikkus.
Muidugi ei saa välistada võimalust, et jätkudes parendamise teemal, muutun ma veel rohkem rahulolevaks.
Kas riskida?
Väärt risk iseenesest, eks ole?
pühapäev, 12. september 2010
Valikute tegemise aeg.
Olgu siis nii.
Teen omale lubaduse.
Ja panen selle kirja, et mitte unustada, ennast mitte petta, mõistus võib vempe visata.
Niisiis ... lubadus.
Niipea, kui saan load kätte, näo korda ja ülikooliga järje peale - hakkan sotsiaalseks: võtan mõne vana sõbraga ühendust, otsin uued (nt:korporatsioonist).
Kas siis või mitte kunagi.
Pean kinni lubadusest!
Märge iseendale: TEE SEDA JA SA EI KAHETSE!
Teen omale lubaduse.
Ja panen selle kirja, et mitte unustada, ennast mitte petta, mõistus võib vempe visata.
Niisiis ... lubadus.
Niipea, kui saan load kätte, näo korda ja ülikooliga järje peale - hakkan sotsiaalseks: võtan mõne vana sõbraga ühendust, otsin uued (nt:korporatsioonist).
Kas siis või mitte kunagi.
Pean kinni lubadusest!
Märge iseendale: TEE SEDA JA SA EI KAHETSE!
Vinguv mõttevaras
Vahel on raske, peabki olema, aga vahel võiks olla väga lihtne.
Mida ma elult ootan?
Juhuseid.
Kindlasti kummaline, aga terve oma elu ma olen elanud juhusest juhuseni.
Ma otsustan võimalikult vähe ja lähen vooluga kaasa, aga vahepeal tundub, et olen kaldale triivinud, edasiminekut ei ole.
Sina otsid valget purje, mina otsin mida?
Mida ma elult ootan?
Juhuseid.
Kindlasti kummaline, aga terve oma elu ma olen elanud juhusest juhuseni.
Ma otsustan võimalikult vähe ja lähen vooluga kaasa, aga vahepeal tundub, et olen kaldale triivinud, edasiminekut ei ole.
Sina otsid valget purje, mina otsin mida?
Voonakeste vaikimine
Kell on palju, aga ma tahan seda teha.
Tahan siia midagi lisada, iseenda jaoks.
Olen viimasel ajal mõelnud, et ... ma ei tea, mida ma tahan.
Või ma ei tahagi midagi?
Sest ... miks ei võiks lihtsalt olla, nautida neid lihtsaid väärtusi, mis mind ümbritsevad, juua teed, vaadata aknast välja, kuulata melanhoolset muusikat ja MÕELDA, lihtsalt mõelda elust ja unistada hetkes ...
Ma ... vist ei suuda enam sedaviisi jätkata. Olla nagu kaktus keset kõrbe.
Inimesed minu ümber kasvavad ja lähevad ära. Aga mina jään siia, jään nagu kinni mingisse lolli ajaseisakusse ja raske on liikuda edasi, et avastada samaväärseid, paremaid neid.
Miks ma teen nii, miks ma valin olla selline nagu ma olen?
Nii palju oleksin võinud teisiti teha ...
Tahan siia midagi lisada, iseenda jaoks.
Olen viimasel ajal mõelnud, et ... ma ei tea, mida ma tahan.
Või ma ei tahagi midagi?
Sest ... miks ei võiks lihtsalt olla, nautida neid lihtsaid väärtusi, mis mind ümbritsevad, juua teed, vaadata aknast välja, kuulata melanhoolset muusikat ja MÕELDA, lihtsalt mõelda elust ja unistada hetkes ...
Ma ... vist ei suuda enam sedaviisi jätkata. Olla nagu kaktus keset kõrbe.
Inimesed minu ümber kasvavad ja lähevad ära. Aga mina jään siia, jään nagu kinni mingisse lolli ajaseisakusse ja raske on liikuda edasi, et avastada samaväärseid, paremaid neid.
Miks ma teen nii, miks ma valin olla selline nagu ma olen?
Nii palju oleksin võinud teisiti teha ...
esmaspäev, 26. juuli 2010
pühapäev, 25. juuli 2010
Sain märgi
Ma hakkan järjest rohkem uskuma määramatusse. Tundub nagu mõned asjad siin elus on paika pandud. Tee, mis tahad, ikka läheb nii, kuidas sa ei mõtle.
Küsisin märki, sain märgi. Üsna kummalise, aga siiski.
Ütlesin, et käitun õigesti.
Sittagi.
Võib-olla siis, kui ma saan ühe märgi veel. Seekord midagi, millest on raske mööda vaadata, millele on raske mitte reageerida.
Olen liiga aldis uskuma kokkusattumustesse? Kogemus kasvatab meid nii, kas pole?
Andeks.
Üks viimane märk ja nüüd tõsiselt. Luban, et haaran "härjal sarvist".
Las universum otsustab minu eest, sest mina olen liiga nõrk.
Eks näeb, mis elu toob.
Küsisin märki, sain märgi. Üsna kummalise, aga siiski.
Ütlesin, et käitun õigesti.
Sittagi.
Võib-olla siis, kui ma saan ühe märgi veel. Seekord midagi, millest on raske mööda vaadata, millele on raske mitte reageerida.
Olen liiga aldis uskuma kokkusattumustesse? Kogemus kasvatab meid nii, kas pole?
Andeks.
Üks viimane märk ja nüüd tõsiselt. Luban, et haaran "härjal sarvist".
Las universum otsustab minu eest, sest mina olen liiga nõrk.
Eks näeb, mis elu toob.
Katse
Mart Raukase sõnad minu sõrmede läbi:
Klass. 70 inimest. Igaühel neist ees nupp.
Vajutage seda nuppu ja kõik muutuvad kaks korda targemaks. Kõik peale sinu muidugi.
Kes vajutaks seda nuppu ilma pikemalt mõtlemata.
Mitte keegi.
Miks mitte?
"Aga, mis siis minust saab?"
Järeldus: kõik inimesed on väikestviisi egoistid. :)
Lihtne?
Klass. 70 inimest. Igaühel neist ees nupp.
Vajutage seda nuppu ja kõik muutuvad kaks korda targemaks. Kõik peale sinu muidugi.
Kes vajutaks seda nuppu ilma pikemalt mõtlemata.
Mitte keegi.
Miks mitte?
"Aga, mis siis minust saab?"
Järeldus: kõik inimesed on väikestviisi egoistid. :)
Lihtne?
Ajupeer
Kummaline, mingi seletamatu tunne pani mind postitama sellesse unarusse jäänud ajaveebi.
Ah, ei ole seletamatu tunne, tegelikult lugesin kellegi teise blogi ja too oli mõnus, tead, ma arvan, et ta on siiamaani mõnus.
Igatahes, nägin kellegi teise mõtteid ja tundsin, et pole kehvem sõnameister.
Esimene raund?
Veeretasin täna (tegelikult juba eile) jalgpalli. Koos teistega muidugi, minu jaoks olid ja jäid nad võõraks, kuigi oleme ka varem nahkkera järel koos rühkinud.
Ma tean, ma pole mitte kunagi rääkinud oma noortest mälestustest, aga miks ka mitte? Teised teevad ka seda ...
Niisiis, vutt, ma nautisin mängu, kusjuures pean mainima, et üsna harva sammun pettumusega palliplatsilt eemale. Lihtsat mängu on lihtne nautida, eks ole?
Kuhu ma tahstin jõuda ... muidugi, kuigi mängisin pea võhivõõrastega, olin ma õnnelik, no vähemalt need 3,5 tundi ja olen ikka veel, tunne on selline.
Hea teada, et alati on võimalus olla sõltumatult õnnelik.
Raund 2
Kuna kronoloogiline järjekord võõrastub mulle, siis tahaksin rääkida, kui sitt uni mul tunaeile oli või õigemini ei olnud.
Ma ei saanud magada. Mulle meeldib magada. Ma tean, et ma pole ainuke, kallid sõbrad.
Miks ma ei saanud magada.
Kohe ütlen teile.
Kohe, kohe.
Inimesed on tõprad. Üks tõbras siin ja teine tema kõrval. Külg külje vastas moodustamas oma poolvärdjate klanni, et lärmata, kuulata tümmi ja bemmi mootori võimasust. Raisk, ma ütlen.
Raisad!
Olgu, ka minule meeldib kõvasti muusikat kuulata. Ilusat muusikat, mitte midagi tungivat, praegugi kuulan klaveripalasid, mille saatel tavaliselt armastust luuakse.
Mis mind eristab neist?
Ma ei kuula muusikat siis, kui keegi kell on 3 öösel. No ausalt. Võib-olla kell 2, aga kell 3? Miks ometi?
Mis mul veel magada ei lasknud. Ah jaa, hehe, tragikoomiline, väljas on palav, sees on veel kuumem (mitte keldris) ja üks ainus asi, mis mind lohutab on see, et öösel temperatuur lahkelt langeb ja minu toas on rõduuks. Ma saan rahulikult magada, hoolimata homoöstaasist.
Aga ei.
Unusta ära, mees, sinu kallis ema tegi kurgisalatit ja pani pange (kes teeb salatit pange?) rõdule.
No ja siis? Keda kotib mingi kurgisalat?
Kurgisalat haiseb, haiseb nagu "väga halb lõhn" ja kas mitte minu voodi ei asetse otse rõdu ees, et võimalikult mugavalt ennast tunda?
Seega, jätta rõduuks lahti ja proovida magada rõvedas haisus või panna rõduuks kinni ja surra hapnikku vaegusesse?
Täiuslik elu, eh? See on alati nii, sa tahad ühte asja, ühte kõige pisitillukesemat detaili, sa tahad magada, aga ei.
Laske mul magada!
Irooniline, et ma olen tegelikult füüsiliselt võimetu magama rohkem kui 8-10 tundi, sõltuvalt tujust.
Miks füüsiliselt võimetu?
Mu selg ajab oma ideoloogiat, kui tema tunneb, et peremeeslooma võiks testida, annab ta "veits" tunda, minu selgrool on oma tuju ja ta ei tagane võimalusest seda välja näidata. Mõnus eks ole?
Elu ja tema lihtsad väärtused.
Homme räägin, kuidas ma vahepeal ei saanud süüa. Kuldaväärt teema.
Tahan medalit?
Ah, ei ole seletamatu tunne, tegelikult lugesin kellegi teise blogi ja too oli mõnus, tead, ma arvan, et ta on siiamaani mõnus.
Igatahes, nägin kellegi teise mõtteid ja tundsin, et pole kehvem sõnameister.
Esimene raund?
Veeretasin täna (tegelikult juba eile) jalgpalli. Koos teistega muidugi, minu jaoks olid ja jäid nad võõraks, kuigi oleme ka varem nahkkera järel koos rühkinud.
Ma tean, ma pole mitte kunagi rääkinud oma noortest mälestustest, aga miks ka mitte? Teised teevad ka seda ...
Niisiis, vutt, ma nautisin mängu, kusjuures pean mainima, et üsna harva sammun pettumusega palliplatsilt eemale. Lihtsat mängu on lihtne nautida, eks ole?
Kuhu ma tahstin jõuda ... muidugi, kuigi mängisin pea võhivõõrastega, olin ma õnnelik, no vähemalt need 3,5 tundi ja olen ikka veel, tunne on selline.
Hea teada, et alati on võimalus olla sõltumatult õnnelik.
Raund 2
Kuna kronoloogiline järjekord võõrastub mulle, siis tahaksin rääkida, kui sitt uni mul tunaeile oli või õigemini ei olnud.
Ma ei saanud magada. Mulle meeldib magada. Ma tean, et ma pole ainuke, kallid sõbrad.
Miks ma ei saanud magada.
Kohe ütlen teile.
Kohe, kohe.
Inimesed on tõprad. Üks tõbras siin ja teine tema kõrval. Külg külje vastas moodustamas oma poolvärdjate klanni, et lärmata, kuulata tümmi ja bemmi mootori võimasust. Raisk, ma ütlen.
Raisad!
Olgu, ka minule meeldib kõvasti muusikat kuulata. Ilusat muusikat, mitte midagi tungivat, praegugi kuulan klaveripalasid, mille saatel tavaliselt armastust luuakse.
Mis mind eristab neist?
Ma ei kuula muusikat siis, kui keegi kell on 3 öösel. No ausalt. Võib-olla kell 2, aga kell 3? Miks ometi?
Mis mul veel magada ei lasknud. Ah jaa, hehe, tragikoomiline, väljas on palav, sees on veel kuumem (mitte keldris) ja üks ainus asi, mis mind lohutab on see, et öösel temperatuur lahkelt langeb ja minu toas on rõduuks. Ma saan rahulikult magada, hoolimata homoöstaasist.
Aga ei.
Unusta ära, mees, sinu kallis ema tegi kurgisalatit ja pani pange (kes teeb salatit pange?) rõdule.
No ja siis? Keda kotib mingi kurgisalat?
Kurgisalat haiseb, haiseb nagu "väga halb lõhn" ja kas mitte minu voodi ei asetse otse rõdu ees, et võimalikult mugavalt ennast tunda?
Seega, jätta rõduuks lahti ja proovida magada rõvedas haisus või panna rõduuks kinni ja surra hapnikku vaegusesse?
Täiuslik elu, eh? See on alati nii, sa tahad ühte asja, ühte kõige pisitillukesemat detaili, sa tahad magada, aga ei.
Laske mul magada!
Irooniline, et ma olen tegelikult füüsiliselt võimetu magama rohkem kui 8-10 tundi, sõltuvalt tujust.
Miks füüsiliselt võimetu?
Mu selg ajab oma ideoloogiat, kui tema tunneb, et peremeeslooma võiks testida, annab ta "veits" tunda, minu selgrool on oma tuju ja ta ei tagane võimalusest seda välja näidata. Mõnus eks ole?
Elu ja tema lihtsad väärtused.
Homme räägin, kuidas ma vahepeal ei saanud süüa. Kuldaväärt teema.
Tahan medalit?
esmaspäev, 5. juuli 2010
Muusika
Mul on eriline side muusikaga.
Muusika suudab mind lohutada, süstida minusse energiat ja panna mõtlema mind asjadest, mis mind muidu ei kotiks.
Ma armastan muusikat. Muusika täiuslikkust ja tundeid, mis ta minuga kaasa toob.
Ja rohkem ei suuda ma kirjutada millegist, mis mulle nii oluline on ...
Muusika suudab mind lohutada, süstida minusse energiat ja panna mõtlema mind asjadest, mis mind muidu ei kotiks.
Ma armastan muusikat. Muusika täiuslikkust ja tundeid, mis ta minuga kaasa toob.
Ja rohkem ei suuda ma kirjutada millegist, mis mulle nii oluline on ...
Mida aeg edasi
Järjest rohkem usun, et mõni asi siin elus on lihtsalt paika pandud.
Et nii peabki olema.
Liiga palju on kokkusattumisi, mis kuidagi positiivselt mõjutavad mind.
Liiga palju.
Samas mõtlev inimene mu sees seab määratuse võimatuks.
Miks on mul selline tunne, et mulle visati nii palju võimalusi ja mina ... olen lihtsalt loll, et ei suuda haarata sellest, mis mulle tõeliselt korda läheb.
Miks lasin Sinul minna?
Et nii peabki olema.
Liiga palju on kokkusattumisi, mis kuidagi positiivselt mõjutavad mind.
Liiga palju.
Samas mõtlev inimene mu sees seab määratuse võimatuks.
Miks on mul selline tunne, et mulle visati nii palju võimalusi ja mina ... olen lihtsalt loll, et ei suuda haarata sellest, mis mulle tõeliselt korda läheb.
Miks lasin Sinul minna?
neljapäev, 1. juuli 2010
Mõtelda
Kas ma suudan leppida mõttega, et kui mul ühel hetkel on kõik ja moment hiljem pole mul mitte midagi.
Kas ma suudan kaotamise mõttega?
Kas ma suudan pühendada ennast jäägitult ja avastada, et mitte miski siin elus pole eksimist väärt ...
Kas ma suudan elada, nautida ühtainsat hetke?
Kas ma suudan kaotamise mõttega?
Kas ma suudan pühendada ennast jäägitult ja avastada, et mitte miski siin elus pole eksimist väärt ...
Kas ma suudan elada, nautida ühtainsat hetke?
Nick Drake - Place To Be
"Väheste võimetega inimeste juures on tagasihoidlikkus ausus, andekate juures aga silmakirjalikkus." (Artur Schopenhauser)
Kuidas see üks mõistab, kas ta on andekas või mitte?
Esmapilgul väga sügavamõtteline, aga perspektiivis täiesti mõttetu tsitaat.
Minu kaks tilka.
Kuidas see üks mõistab, kas ta on andekas või mitte?
Esmapilgul väga sügavamõtteline, aga perspektiivis täiesti mõttetu tsitaat.
Minu kaks tilka.
Sinule
"Tuulevaiksel ööl" (Jaan Tätte)
Tuulevaiksel ööl
tean, mis moodi lööb
udukell Su laevaninas.
Paigal püsib aeg.
Tuulevaiksel ööl
süda kiirelt lööb.
Oodanud Sind olen kaua,
veidi jäänud veel.
Sulle tahan hüüda juba
veel ja veel ja veel -
tuule suund on nord,
nüüd on minu kord
teha tormi Sinu südames.
Tuulevaikne öö,
udukell vaid lööb.
Käed, mis tahtsid rooliratast,
tahavad nüüd Sind.
Kumer silmapiir
lahku meid kord viis.
Sina otsid valget purje,
mina otsin maad.
Sulle tahan hüüda juba
veel ja veel ja veel -
tuule suund on nord,
nüüd on minu kord
teha tormi Sinu südames.
Tuulevaiksel ööl
tean, mis moodi lööb
udukell Su laevaninas.
Paigal püsib aeg.
Tuulevaiksel ööl
süda kiirelt lööb.
Oodanud Sind olen kaua,
veidi jäänud veel.
Sulle tahan hüüda juba
veel ja veel ja veel -
tuule suund on nord,
nüüd on minu kord
teha tormi Sinu südames.
Tuulevaikne öö,
udukell vaid lööb.
Käed, mis tahtsid rooliratast,
tahavad nüüd Sind.
Kumer silmapiir
lahku meid kord viis.
Sina otsid valget purje,
mina otsin maad.
Sulle tahan hüüda juba
veel ja veel ja veel -
tuule suund on nord,
nüüd on minu kord
teha tormi Sinu südames.
Lihtsalt hea luuletus
"Kui mina olin veel väikene mees" (Juhan Liiv)
Kui mina olin veel väikene mees,
Üks helin mul helises rinna sees.
Ja kui mina sirgusin suuremaks,
Läks helingi rinna sees kangemaks.
Nüüd on see helin pea matnud mind,
Ta alla rusuks on raugenud rind.
See helin mu elu ja minu hing.
Tal kitsaks on jäänud maapealne ring.
Kui mina olin veel väikene mees,
Üks helin mul helises rinna sees.
Ja kui mina sirgusin suuremaks,
Läks helingi rinna sees kangemaks.
Nüüd on see helin pea matnud mind,
Ta alla rusuks on raugenud rind.
See helin mu elu ja minu hing.
Tal kitsaks on jäänud maapealne ring.
Sinule
"Viimane Laev" (Juhan Smuul)
Pärast surma ma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe.
Enne seda, mu kallis, sain taeva
ja õitseva maa Sinu käest.
Kõike näen:
kuidas valmivad viljad -
ilm on rõõmus ja imelik.
Ja ahastab süda - jäin hiljaks
meie tee pole kuigi pikk.
Lollilt elasin. Aastaid jääb väheseks.
Minu naine, mu armas, mu roos.
Sinult ühte vaid palun: et läheks
meie tee minu lõpuni koos.
Sina oled minu taevasina,
selles sinas tiirutav kull,
roosavarbune, nösunina,
üsna tark - ja vaid veidike hull.
Pärast surma ma laeva ei vaja.
Olles elus ma palun Su käest:
Ära iial mind minema aja,
minu viimaseks laevaks jää.
Pärast surma ma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe.
Enne seda, mu kallis, sain taeva
ja õitseva maa Sinu käest.
Kõike näen:
kuidas valmivad viljad -
ilm on rõõmus ja imelik.
Ja ahastab süda - jäin hiljaks
meie tee pole kuigi pikk.
Lollilt elasin. Aastaid jääb väheseks.
Minu naine, mu armas, mu roos.
Sinult ühte vaid palun: et läheks
meie tee minu lõpuni koos.
Sina oled minu taevasina,
selles sinas tiirutav kull,
roosavarbune, nösunina,
üsna tark - ja vaid veidike hull.
Pärast surma ma laeva ei vaja.
Olles elus ma palun Su käest:
Ära iial mind minema aja,
minu viimaseks laevaks jää.
laupäev, 26. juuni 2010
Mõttetu ponnistus
Tulin maalt ära.
Kaotasin kõik sõbrad, viimse kui ühe.
Ma ei taha enam kaotada.
Ma jään üksi.
Kaotasin kõik sõbrad, viimse kui ühe.
Ma ei taha enam kaotada.
Ma jään üksi.
Tasakaal
Ma olen õnnelik.
Ja selleks oli vaja vaid Nick Drake.
Sa oled lihtsalt ilus, muud ei midagi.
Vaba, ma olen vaba!
Ja selleks oli vaja vaid Nick Drake.
Sa oled lihtsalt ilus, muud ei midagi.
Vaba, ma olen vaba!
reede, 25. juuni 2010
Head Jaanipäeva!
3 hukkunut ja 13 vigastatut
Palju õnne vanematele ja lähedastele!
Pole paha, Eesti noorus.
Värdjakari.
Palju õnne vanematele ja lähedastele!
Pole paha, Eesti noorus.
Värdjakari.
kolmapäev, 23. juuni 2010
Ma olen vaba
Läbi, see on läbi.
Sa oled läinud mu meelest ja rõõm tuleb tagasi mu hinge.
Sa oled kellegi teise oma.
Ja mina olen vaba.
Sa oled läinud mu meelest ja rõõm tuleb tagasi mu hinge.
Sa oled kellegi teise oma.
Ja mina olen vaba.
teisipäev, 22. juuni 2010
Sina
Ma tunnen nagu ma oleksin kellegi väga lähedase kaotanud.
Aga Sa ei olnud mulle lähedane.
Ma ei tundnud Sind.
Märkasin ainult, kuidas Sinu laup tõmbus krimpsu, kui kohtusid mõistmatusega.
Märkasin ainult, kuidas Sinu naeratus mõjus nagu hommikune päikesetõus.
Märkasin ainult, kuidas Sinu hing ihkas vabadust, sõltumatust ... just nagu mina.
Märkasin ainult, kuidas meie füüsilised kehad sarnanevad.
Märkasin ainult, kuidas Sinu südamest naer tundus nii vaba, piirideta, hoolimata sellest, mida teised arvavad.
Märkasin ainult, kuidas Sina otsisid minus midagi ja mina tõukasin Sinu ära.
Märkasin ainult kõige armsamat ilmet terves maailmas, kui sa magasid.
Kellegi ingel.
Aga Sa ei olnud mulle lähedane.
Ma ei tundnud Sind.
Märkasin ainult, kuidas Sinu laup tõmbus krimpsu, kui kohtusid mõistmatusega.
Märkasin ainult, kuidas Sinu naeratus mõjus nagu hommikune päikesetõus.
Märkasin ainult, kuidas Sinu hing ihkas vabadust, sõltumatust ... just nagu mina.
Märkasin ainult, kuidas meie füüsilised kehad sarnanevad.
Märkasin ainult, kuidas Sinu südamest naer tundus nii vaba, piirideta, hoolimata sellest, mida teised arvavad.
Märkasin ainult, kuidas Sina otsisid minus midagi ja mina tõukasin Sinu ära.
Märkasin ainult kõige armsamat ilmet terves maailmas, kui sa magasid.
Kellegi ingel.
Ma vajan märki
Ma vajan midagi, mis ütleks mulle, et ka Sina tunned nii.
Ma vajan märki.
Ma palun midagi ennekuulmatut ja luban, et käitun seekord õigesti.
Ma vajan märki.
Ma palun midagi ennekuulmatut ja luban, et käitun seekord õigesti.
Veel pole hilja
Ma kirjutan ja kirjutan, aga see ei tundu aitavat.
Kas peaks?
Minu sees on tärganud tühi lootus, et keegi minus haarab telefoni ja helistab Sulle ... mis sellest, et ma ei tea Sinu numbrit, ega sõnu, mis mul öelda on.
See keegi sureb.
Vaikselt ja valulikult.
Võta hoobid vastu ja liigu edasi.
... ma ei oska edasi.
Kas peaks?
Minu sees on tärganud tühi lootus, et keegi minus haarab telefoni ja helistab Sulle ... mis sellest, et ma ei tea Sinu numbrit, ega sõnu, mis mul öelda on.
See keegi sureb.
Vaikselt ja valulikult.
Võta hoobid vastu ja liigu edasi.
... ma ei oska edasi.
Ma olen katki
Ma tõesti ei suuda enam nii.
Mu pea on mõtetest koormatud.
Ma tahan rahu, hinges, peas, südames, tahan lihtsalt unustada, et olla terviklik.
Aga ma ei suuda.
Sest Sina ei lase mul.
Mul oli võimalus, võimalused ja ma ei kasutanud neid, ma ei kasutanud neid, et teha esimene samm, et väljendada kiindumust, tundeid, et näidata, et Sina oled mulle oluline mingil teadmata põhjusel milleni minu mõistus ei küündi.
Vältisin Sind terve õhtu, loomata silmkontakti, vahetades asukohta vastavalt sulle, tegin kõike vastupidi, MIKS KURAT KÜLL?!?!?
Ma kardan, kardan eksida, et Sina ei tunne nii ja siis minu seinad varisevad, ma langen häbisse ja kaevun pimedasse tuppa, et nautida seda, mida veel võimalik ...
Nüüd oled sa käest libisenud, läinud, mitte miski ei seo meid enam.
Ja see teeb mind kurvaks.
Sest, miski sinus tõmbas mind, aga vastuolu tõukas mind ennast iseenest.
Mis mul viga on?
Miks ma tunnen vajadust Sinu järele?
Millal see küll lõppeb?
... sest ma ei tea kaua ma suudan nii jätkata ...
Mu pea on mõtetest koormatud.
Ma tahan rahu, hinges, peas, südames, tahan lihtsalt unustada, et olla terviklik.
Aga ma ei suuda.
Sest Sina ei lase mul.
Mul oli võimalus, võimalused ja ma ei kasutanud neid, ma ei kasutanud neid, et teha esimene samm, et väljendada kiindumust, tundeid, et näidata, et Sina oled mulle oluline mingil teadmata põhjusel milleni minu mõistus ei küündi.
Vältisin Sind terve õhtu, loomata silmkontakti, vahetades asukohta vastavalt sulle, tegin kõike vastupidi, MIKS KURAT KÜLL?!?!?
Ma kardan, kardan eksida, et Sina ei tunne nii ja siis minu seinad varisevad, ma langen häbisse ja kaevun pimedasse tuppa, et nautida seda, mida veel võimalik ...
Nüüd oled sa käest libisenud, läinud, mitte miski ei seo meid enam.
Ja see teeb mind kurvaks.
Sest, miski sinus tõmbas mind, aga vastuolu tõukas mind ennast iseenest.
Mis mul viga on?
Miks ma tunnen vajadust Sinu järele?
Millal see küll lõppeb?
... sest ma ei tea kaua ma suudan nii jätkata ...
esmaspäev, 14. juuni 2010
Bird York - Have No Fear
In 7 days, god created the world; and in 7 seconds, I shattered mine.
Have no fear in your heart
though you feel you've been broken and lost
there's a place where we will meet up again
there's a place that mends your hurt and takes you in
there are times faced alone
when you find all the holes in yourself
you don't have to walk the night on your own
I will say a prayer for you to lead you on
I will say a prayer for you when you have gone
Sõnatu
Have no fear in your heart
though you feel you've been broken and lost
there's a place where we will meet up again
there's a place that mends your hurt and takes you in
there are times faced alone
when you find all the holes in yourself
you don't have to walk the night on your own
I will say a prayer for you to lead you on
I will say a prayer for you when you have gone
Sõnatu
kolmapäev, 9. juuni 2010
Kolmas mõttevigastus
Ma tahan rahu.
Tahan eemale kõigest sellest, mis oluline ja mõjutav.
Tahan lihtsalt tunda mõnu pelgalt eksisteerimisest.
Aga nii vististi ei saa?
Tahan eemale kõigest sellest, mis oluline ja mõjutav.
Tahan lihtsalt tunda mõnu pelgalt eksisteerimisest.
Aga nii vististi ei saa?
Aju tulemüür
Esimene teadlane, kes leiutab pealkirjana seda posti kaunistava vahendi, saab minu käest sõbraliku kallistuse.
Sest see on minu suurim varandus. (ka mina ei suuda muiet takistada)
Tulemüür peaks olema üsna lihtne mõiste, tahan lasta info, mis mulle meeldib sisse (ajju) ja ebameeldiva tahan teistele jätta.
Mõelge (mõtle), kui suurepärane see oleks!
Nali naljaks, tegelikult, tõeline põhjus, miks ma seda konkreetset postitust alustasin, peitub ühes neius, kes vahetpidamata minu meeltes komistab.
Ma ei ole rahul selletaolise meeltesegaduse või mõnusa ajulaine rütmi sekkumisega, pehmelt öeldes olen ma ärritatud, sest ma ei saa Sind oma peast välja.
Nii muuseas, Tema (endine Sina) on üks põhjustest, miks ma alustasin Internetis vingumisega, tähendab blogi täitmisega.
Mingi lootus mu sees ütles mulle, et kui ma Tema paberile (ekraanile) panen, siis ma mõistan ja järsku ma suudan Tema unustada.
Ma tahan unustada, sest nii jätkata on raske. Kardan murduda.
Ainuke küsimus, mis mu pead vaevab on järgmine: "Miks Tema?"
Ja kõige naljakam tundub mulle asjaolu, et ma ei tea vastust. Ma ei suuda seda kuidagi ratsionaalselt välja mõelda. Kõik muu siin elus on mingil määral seletatav, aga see tõmme ... ma lihtsalt ei mõista iseenda ajutegevust.
Viha võtab üle, mõistmatus ärritab mind.
Sest see on minu suurim varandus. (ka mina ei suuda muiet takistada)
Tulemüür peaks olema üsna lihtne mõiste, tahan lasta info, mis mulle meeldib sisse (ajju) ja ebameeldiva tahan teistele jätta.
Mõelge (mõtle), kui suurepärane see oleks!
Nali naljaks, tegelikult, tõeline põhjus, miks ma seda konkreetset postitust alustasin, peitub ühes neius, kes vahetpidamata minu meeltes komistab.
Ma ei ole rahul selletaolise meeltesegaduse või mõnusa ajulaine rütmi sekkumisega, pehmelt öeldes olen ma ärritatud, sest ma ei saa Sind oma peast välja.
Nii muuseas, Tema (endine Sina) on üks põhjustest, miks ma alustasin Internetis vingumisega, tähendab blogi täitmisega.
Mingi lootus mu sees ütles mulle, et kui ma Tema paberile (ekraanile) panen, siis ma mõistan ja järsku ma suudan Tema unustada.
Ma tahan unustada, sest nii jätkata on raske. Kardan murduda.
Ainuke küsimus, mis mu pead vaevab on järgmine: "Miks Tema?"
Ja kõige naljakam tundub mulle asjaolu, et ma ei tea vastust. Ma ei suuda seda kuidagi ratsionaalselt välja mõelda. Kõik muu siin elus on mingil määral seletatav, aga see tõmme ... ma lihtsalt ei mõista iseenda ajutegevust.
Viha võtab üle, mõistmatus ärritab mind.
Saalimata mälu
Ma siin mõtlesin, et järsku ... järsku polegi rohkem vaja.
Kas inimene mõistab, kui ta on jõudnud hetke, kus tal on kõik olemas?
Sest olgem ausam, alati võib eksisteerida tunne, et midagi on nagu puudu. Seda tunnet ei ole võimalik alla suruda.
Seega, mina otsustan, et just praegusel hetkel on mul kõik olemas. Ma ei taha elult mitte midagi, vähemalt lähima 4 tunni jooksul mitte.
Olgu, mina, kui ka ühiskonna täisõiguslik liige pean püüdlema rohkem mõjuvate eesmärkideni.
Pean püüdlema ... kuidagi vastumeelt kõlab see tähtede kooskõla.
Ma ei ole mässaja, õigemini ma ei taha olla mässaja, sest see viiks mind tagasi/edasi puberteedi ikka, seda peab kartma.
Lihtsalt vahest mulle tundub, et inimestele ei meeldi mõelda, pigem on nad rahul sellega, et elutee viib neid ühes suunas.
Unustatakse püüdlemine millegi veel vahvama ja parema poole. Elu kvaliteet?
See idee ärritab mind.
Ma ei tea miks.
Või tean?
Persse, see teema on nüüd ammendatud, sest mina ütlen nii.
Kas inimene mõistab, kui ta on jõudnud hetke, kus tal on kõik olemas?
Sest olgem ausam, alati võib eksisteerida tunne, et midagi on nagu puudu. Seda tunnet ei ole võimalik alla suruda.
Seega, mina otsustan, et just praegusel hetkel on mul kõik olemas. Ma ei taha elult mitte midagi, vähemalt lähima 4 tunni jooksul mitte.
Olgu, mina, kui ka ühiskonna täisõiguslik liige pean püüdlema rohkem mõjuvate eesmärkideni.
Pean püüdlema ... kuidagi vastumeelt kõlab see tähtede kooskõla.
Ma ei ole mässaja, õigemini ma ei taha olla mässaja, sest see viiks mind tagasi/edasi puberteedi ikka, seda peab kartma.
Lihtsalt vahest mulle tundub, et inimestele ei meeldi mõelda, pigem on nad rahul sellega, et elutee viib neid ühes suunas.
Unustatakse püüdlemine millegi veel vahvama ja parema poole. Elu kvaliteet?
See idee ärritab mind.
Ma ei tea miks.
Või tean?
Persse, see teema on nüüd ammendatud, sest mina ütlen nii.
reede, 28. mai 2010
Pisteline
Mind tabas üks mõte.
Õigemini mitu mõtet, aga see mõte näis parem.
Kõik inimesed tahavad tegelikult sama asja.
Nii lihtne see ongi.
Kõik inimesed tahavad tegelikult sama asja.
Segaduses?
Kõik inimesed tahavad sama asja ... ainult erineval ajahetkel.
Valmis.
See idee on täiuslik.
Ja ma mõtlesin selle täiesti ise välja.
Õigemini mitu mõtet, aga see mõte näis parem.
Kõik inimesed tahavad tegelikult sama asja.
Nii lihtne see ongi.
Kõik inimesed tahavad tegelikult sama asja.
Segaduses?
Kõik inimesed tahavad sama asja ... ainult erineval ajahetkel.
Valmis.
See idee on täiuslik.
Ja ma mõtlesin selle täiesti ise välja.
Kontrollimatu
Sa oled mu peas.
Iga päev.
Ma kannatan.
Mine minema, sa hävitad mind.
Ma tahan olla üksi, sina tungid mu pähe ja paned mu mõtlema, mis võiks olla, mis oleks olnud ja mida pole.
Naljakas on see, et, mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem mulle tundub, et sa üritasid minuga kontakti luua, aga mina ... mida ma teen?
Kamp jorsse kogunesid, sina otsustasid mind kõnetada. Miks mind? Kujutan ma midagi ette?
Kas nägid sa minus midagi huvitavat või lõi välja tagasihoidmatu viisakus?
Ainult sina tead vastust.
Ma ... ma püüan ennast mõjutada, endale kinnitada, et mind tõmbab sinu poole ainult sinu füüsiline kuju. Ma ei tunne sind, aga miski su juures mõjub mulle.
Kas tõesti painab mind suutmatus mõista, mõista, mis tegelikult on oluline?
Ma ei saa aru.
Iga päev.
Ma kannatan.
Mine minema, sa hävitad mind.
Ma tahan olla üksi, sina tungid mu pähe ja paned mu mõtlema, mis võiks olla, mis oleks olnud ja mida pole.
Naljakas on see, et, mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem mulle tundub, et sa üritasid minuga kontakti luua, aga mina ... mida ma teen?
Kamp jorsse kogunesid, sina otsustasid mind kõnetada. Miks mind? Kujutan ma midagi ette?
Kas nägid sa minus midagi huvitavat või lõi välja tagasihoidmatu viisakus?
Ainult sina tead vastust.
Ma ... ma püüan ennast mõjutada, endale kinnitada, et mind tõmbab sinu poole ainult sinu füüsiline kuju. Ma ei tunne sind, aga miski su juures mõjub mulle.
Kas tõesti painab mind suutmatus mõista, mõista, mis tegelikult on oluline?
Ma ei saa aru.
pühapäev, 23. mai 2010
Viimase eksami eel
Pole siia kaua trükkinud. Võib jääda mulje, et ei ole ühtegi olulist mõtet, ideet, mida jagada ... endaga. Aga siiski.
Mõni aeg tagasi vaatasin Seven Poundsi. Film rääkis kaotusest ja inimese võimetusest andestada, eelkõige endale ja järgnevalt teistele.
Minu mõte hakkas jooksma pisut teist laadi rajal. Mida rohkem me kasvatame meile tähtsate inimeste hulka, seda suurem on võimalus kaotada ja kannatada. Matemaatiliselt täiesti korretkne lause lähtudes tõenäosuse printsiibist. Seega, kui turvaline on inimese sisekliimale omada tuttavaid hoolimata nende hulgast. Aga me vajame teisi, sest me mõtleme, et suudame tõrjuda tuima elualgoritmi (ise leiutasin).
Mõni aeg tagasi vaatasin Seven Poundsi. Film rääkis kaotusest ja inimese võimetusest andestada, eelkõige endale ja järgnevalt teistele.
Minu mõte hakkas jooksma pisut teist laadi rajal. Mida rohkem me kasvatame meile tähtsate inimeste hulka, seda suurem on võimalus kaotada ja kannatada. Matemaatiliselt täiesti korretkne lause lähtudes tõenäosuse printsiibist. Seega, kui turvaline on inimese sisekliimale omada tuttavaid hoolimata nende hulgast. Aga me vajame teisi, sest me mõtleme, et suudame tõrjuda tuima elualgoritmi (ise leiutasin).
kolmapäev, 21. aprill 2010
American Psycho 2000 (lõikamata)
Lugu psühhopaadist.
Christian Bale
Willem Dafoe
Jared Leto
Rene Witherspoon
-Sa võid tunda mu sooja kätt, aga ma lihtsalt ei ole seal ... (kuulab muusikat, isekas)
(räägib probleemidsest: näljahäda maailmas, sotsiaalne võrdsus, vähem materiaalsust noortes, tuumarelvade võidusõidu aeglustamine, terrorism, toit ja varjupaik kodututele, vastandama etnilist diskriminatsiooni, esile tõstma tsiviilõigusi, julgustama naasmist traditsioonilistele moraalväärtustele, üldine sotsiaalne muretsemine)
(Bateman viib punased linad keemilisse puhastusse.)
Mehed võrdlevad visiitkaarte:
Bone color, Silian Rail vs Eggshell with Romalian Type vs Pale Nimbus (white)
(Küsib kodutu mehe käest tema nime, tema elu kohta ... tapab tema ja peksab koera)
Ei tunne ühtki selget emotsiooni peale tülgastuse ja ahnuse, midagi kohutavat toimub mu sees, ma arvan, et mu terve mõistuse mask on libisemas ...
Tapab Paul Alleni (konkurent, parima kujundusega visiitkaart) kirvega, taustaks liikumapanev muusika, istub maha ja tõmbab sigarit, vabaneb laibast.
Maa avaneb ja neelab nad (ohvrid).
Teab väga palju muusikast. Ülimalt egotsentriline - naisega "tegeledes" vaatab ennast pidevalt peeglist.
Nägi Luisi kaarti, üritas teda kägistada, ei suutnud, esimene pidas teda pedeks, ruttas välja.
(meenutab aeg-ajalt teisi sotsiopaate, on tuttav nende eluga)
Hoiab külmkapis naise pead, ruumides laipu, sõi ajusid, ka küpsetas.
Kujutas asju ette?
Mingil määramata põhjusel mulle meeldis see film, tundus teistsugune, mõjusid monoloogid iseendaga vististi.
Christian Bale
Willem Dafoe
Jared Leto
Rene Witherspoon
-Sa võid tunda mu sooja kätt, aga ma lihtsalt ei ole seal ... (kuulab muusikat, isekas)
(räägib probleemidsest: näljahäda maailmas, sotsiaalne võrdsus, vähem materiaalsust noortes, tuumarelvade võidusõidu aeglustamine, terrorism, toit ja varjupaik kodututele, vastandama etnilist diskriminatsiooni, esile tõstma tsiviilõigusi, julgustama naasmist traditsioonilistele moraalväärtustele, üldine sotsiaalne muretsemine)
(Bateman viib punased linad keemilisse puhastusse.)
Mehed võrdlevad visiitkaarte:
Bone color, Silian Rail vs Eggshell with Romalian Type vs Pale Nimbus (white)
(Küsib kodutu mehe käest tema nime, tema elu kohta ... tapab tema ja peksab koera)
Ei tunne ühtki selget emotsiooni peale tülgastuse ja ahnuse, midagi kohutavat toimub mu sees, ma arvan, et mu terve mõistuse mask on libisemas ...
Tapab Paul Alleni (konkurent, parima kujundusega visiitkaart) kirvega, taustaks liikumapanev muusika, istub maha ja tõmbab sigarit, vabaneb laibast.
Maa avaneb ja neelab nad (ohvrid).
Teab väga palju muusikast. Ülimalt egotsentriline - naisega "tegeledes" vaatab ennast pidevalt peeglist.
Nägi Luisi kaarti, üritas teda kägistada, ei suutnud, esimene pidas teda pedeks, ruttas välja.
(meenutab aeg-ajalt teisi sotsiopaate, on tuttav nende eluga)
Hoiab külmkapis naise pead, ruumides laipu, sõi ajusid, ka küpsetas.
Kujutas asju ette?
Mingil määramata põhjusel mulle meeldis see film, tundus teistsugune, mõjusid monoloogid iseendaga vististi.
Brothers 2009
Sõda muudab meid. Vere lõhn, püssipaugud, sõprade kaotus ja vabaneda süümepiinadest tapmisel.
-Kuidas perel läheb, Sam?
-Ma ei suuda seal olla. Nad ei mõista. Keegi ei mõista, söör.
-See võtab natuke aega. Sa läbisid palju, nagu su peregi.
Nautida lihtsaid rõõme peale sellised läbielamisi?
-Mis toimub, Sam?
-(võtab relva oimukohalt) Ma upun, Tommy.
Midagi siin elus pole kindel.
-Mis juhtus, Sam? Miks sa ennast karistad?
-Ma tapsin ta. Ma tapsin Joe Willise (sõdur).
"Ainult surnud on sõja lõppu näinud. "
-Mina olen sõja lõppu näinud. Küsimus jääb, kas ma suudan uuesti elada?
-Kuidas perel läheb, Sam?
-Ma ei suuda seal olla. Nad ei mõista. Keegi ei mõista, söör.
-See võtab natuke aega. Sa läbisid palju, nagu su peregi.
Nautida lihtsaid rõõme peale sellised läbielamisi?
-Mis toimub, Sam?
-(võtab relva oimukohalt) Ma upun, Tommy.
Midagi siin elus pole kindel.
-Mis juhtus, Sam? Miks sa ennast karistad?
-Ma tapsin ta. Ma tapsin Joe Willise (sõdur).
"Ainult surnud on sõja lõppu näinud. "
-Mina olen sõja lõppu näinud. Küsimus jääb, kas ma suudan uuesti elada?
Proovikirjandi proov - Mille poole püüdlevad tänapäeva noored?
Elu koosneb eesmärkide püstitamisest ja nende saavutamisest. Määrame varakult oma tugevad küljed, et oleks, mille poole püüelda. Millal peaksid suunale mõtlema noored ja kas nad teevad järgmist piisavalt arukalt? Kui tugevaks peame niiti pingutamise ja loobumise vahel?
Ei pea täitma arenenud inimese rolli, et juurelda noorte tähtsuse üle tulevikus. Tänane keskkoolilõpetaja astub kümne aasta pärast riigikokku ja vastutab Eesti rahva heaolu eest. Kuidas tagada õigete väärtuste kujunemine ja vankumatus kaitsta oma õigekspidamisi?
Vaadates minevikku ei saa me mööda vaadata faktist, et hinnati teistsuguseid väärtusi. Ajad muutuvad koos inimestega ja eilne uus võib olla tänane vana.
jätkub ...
Ei pea täitma arenenud inimese rolli, et juurelda noorte tähtsuse üle tulevikus. Tänane keskkoolilõpetaja astub kümne aasta pärast riigikokku ja vastutab Eesti rahva heaolu eest. Kuidas tagada õigete väärtuste kujunemine ja vankumatus kaitsta oma õigekspidamisi?
Vaadates minevikku ei saa me mööda vaadata faktist, et hinnati teistsuguseid väärtusi. Ajad muutuvad koos inimestega ja eilne uus võib olla tänane vana.
jätkub ...
teisipäev, 20. aprill 2010
Elust ja surmast. Volüüm teine.
Hämmastav, kui mööda on võimalik teemast sõita. Tahtsin rääkida eelmises postitused surmast, aga heietasin kustumata mälestuste kallal. Vähemalt minul oli huvitav, ma ei arvanud, et ma nii suurejoonelisi mälestusi oman.
Olen natuke õnnelikum, aga välja ei näita. Teised näevad ja tahavad seda hävitada. Ma tean, et see on nii.
Niisiis, surmast. Ma olin kümneaastane, mingil määramata põhjusel meenus mulle mu kadunud ja kõigest väest hoolimata võõras vanaisa. Ta suri, kangekaelsusse, väidab mu ema ja ega ma temast lahku ei arvagi, pole lihtsalt millelegi toetuda. Ma ei tundnud seda meest. Olen ta kirju lugenud, need oli teravad ja tabavad. Midagi sellist, mida mõned minu puhul on maininud. Ilmselgelt vajan tema endaga mingil moel sidumist. Miks see küll nii on? Juured? Autunne? Väärsustunne?
Kurat võtku! Surmast räägin ju ometigi. Ma ei käinud tema matustel, ma olin veel liialt väikene (mitte minu sõnad loomulikult), ega ma muidugi midagi mäletanud oleks. Ema muide räägib, et ta on vihane oma isa peale, et minu vanaisa enese, põhimõtteliselt, tappis. Oleks olnud ka minul meesfiguur, palju teadev mees, elus. Võib-olla oleksin ka mina teisiti välja kukkunud, vististi oleksin parem inimene olnud.
Raisk! Surm! Nii laialivalguv olin ma ainult oma eelmises postis ... ja üleelmises ... ja kõigis?
Igatahes vanaisa surm meenus mulle äkitselt ja ma sattusin paanikasse. Taipasin, et kõik inimesed surevad kord, tähendab ka mina suren ühel päeval. Ma olin tol hetkel voodis, teised magasid, mina ei suutnud uinuda. Mõte painas mind, hoidis mind üleval nagu ebamugav mühk mu voodi tasapinnal.
Ma suren ja mis saab edasi. Mind ei ole enam, ma ununen teiste meelest, sest elus siin maal on kõvasti olulisem, kui "mitte" elus. Ja nii peabki olema, muidu ei suudaks keegi jätkata, aga inimesed peavad jätkama, et võtta elust, mis veel võtta annab. Nautida ometigi!
Niisiis, ma ei suutnud uinuda ja ma oleksin ääre pealt nutma puhkenud, pelgalt mõttest nutta ja igatseda, igatseda midagi, mida ei oska igatseda.
Mul on ainult üks elu. Persse pikem, ekslikult rohkem andev perspektiiv?
Oh, kas aitaks küll keegi kivi mu seljalt lahti siduda.
Mina enam ei jõua.
Olen natuke õnnelikum, aga välja ei näita. Teised näevad ja tahavad seda hävitada. Ma tean, et see on nii.
Niisiis, surmast. Ma olin kümneaastane, mingil määramata põhjusel meenus mulle mu kadunud ja kõigest väest hoolimata võõras vanaisa. Ta suri, kangekaelsusse, väidab mu ema ja ega ma temast lahku ei arvagi, pole lihtsalt millelegi toetuda. Ma ei tundnud seda meest. Olen ta kirju lugenud, need oli teravad ja tabavad. Midagi sellist, mida mõned minu puhul on maininud. Ilmselgelt vajan tema endaga mingil moel sidumist. Miks see küll nii on? Juured? Autunne? Väärsustunne?
Kurat võtku! Surmast räägin ju ometigi. Ma ei käinud tema matustel, ma olin veel liialt väikene (mitte minu sõnad loomulikult), ega ma muidugi midagi mäletanud oleks. Ema muide räägib, et ta on vihane oma isa peale, et minu vanaisa enese, põhimõtteliselt, tappis. Oleks olnud ka minul meesfiguur, palju teadev mees, elus. Võib-olla oleksin ka mina teisiti välja kukkunud, vististi oleksin parem inimene olnud.
Raisk! Surm! Nii laialivalguv olin ma ainult oma eelmises postis ... ja üleelmises ... ja kõigis?
Igatahes vanaisa surm meenus mulle äkitselt ja ma sattusin paanikasse. Taipasin, et kõik inimesed surevad kord, tähendab ka mina suren ühel päeval. Ma olin tol hetkel voodis, teised magasid, mina ei suutnud uinuda. Mõte painas mind, hoidis mind üleval nagu ebamugav mühk mu voodi tasapinnal.
Ma suren ja mis saab edasi. Mind ei ole enam, ma ununen teiste meelest, sest elus siin maal on kõvasti olulisem, kui "mitte" elus. Ja nii peabki olema, muidu ei suudaks keegi jätkata, aga inimesed peavad jätkama, et võtta elust, mis veel võtta annab. Nautida ometigi!
Niisiis, ma ei suutnud uinuda ja ma oleksin ääre pealt nutma puhkenud, pelgalt mõttest nutta ja igatseda, igatseda midagi, mida ei oska igatseda.
Mul on ainult üks elu. Persse pikem, ekslikult rohkem andev perspektiiv?
Oh, kas aitaks küll keegi kivi mu seljalt lahti siduda.
Mina enam ei jõua.
Elust ja surmast.
Ma mäletan, ma olin noor.
Võimalik, et 10-aastane, kauge minevik ikkagi.
Ma hakkasin ühel ilusal päiksepaistelisel päeval mõtlema ... surmast. Idee kinnistus mulle pealukku ja raske koorem oli korraks kanda.
Ma mõtlesin vanaisast. Teda pole. Ma ei ole teda vist kunagi mäletanud. See teeb mind kurvaks. Sest ma tahan mäletada. Ma mäletan rohuaasa, mäletan tiiki, kinnikasvanud põlde, korrusmaju seismas kui sambad, metsa - männi, kuuse, kase. Mäletan õunapuu aeda, mis oli aiaga ümbritsetud, aga läbikäidav nagu punane väljak. Mäletan ema külma kätt, kui ta õhtul koju tuli. Ema külm käsi oli tol hetkel kõige soojem keha maailmas. See oli ema käsi. Minu ema polnud tihti kodus, ta kasvatas meie iseseisvust.
(Nüüd olen ma iseseisev. Sõltumatu, rohkem vaba, kui teised, sest mul pole piiravaid tuttavaid ...)
Mäletan küünlavalgusel istutuid õhtuid, maal käis elekter tihti eemal. Nii abituna pani meid tundma midagi, millest me haruharva mõtet koome.
Need kõige olulisemad väärtused meie elus kaotavad oma tähtsuse, sest nad on meiega kogu aeg.
Mäletan naabritüdrukut, kel vanust rohkem, vastupanu piisavalt, aga mind uksel ei suutnud hoida. Mäng tema toas pani mind mõtlema paljajalu treppidest ülesjooksmisest.
Mäletan külmi talvehommikuid, kui kooli pidi minema, aga meel jäi koju. Meel jäi koju tekile.
Mäletan, kuidas mu sõbrad mind aitasid, kuigi ma seda ei palunud. Ja ma tõukasin nad ära, nemadki pole rohkem, kui võõrad. Ka see teeb mind kurvaks.
Ma ei taha nii jätkata. Ma ei taha midagi muuta, sest järsku ma avastan, et kusagil on parem ja ma olen valesti elanud - ma olen eksinud terve elu ja eksin jätkuvalt ...
Mäletan kuuma suve, lapsed mängisid, mina nende seas. Hetked, mida ei taha unustada, aga nad mööduvad mu mälust siiski. Kas see polnudki midagi erilist? Pallimängud, vastu seina, vastu inimesi, kõik tundub kuidagi ähmane, kauge. Nagu poleks seda kunagi olnud ...
Mäletan õhtuseid (sageli ka ööseid) mänge, peitusmänge, gruppide iseeneslikud tekked, naer, pinge, võlts muserdus, grimass, taas naer. Lõbus oli, lõbus võis olla.
Nüüd olen ma natuke rohkem, kui täiskasvanu, nüüd pean olema tõsine. Sest ühiskond mu ümber on mures ja õnnelikkus ei sobi ühiskonda kuna ta vaid pärsib ja pärsib ... mind.
Mäletan jõge, kanuumatka ja pingutust ja võidutunnet. Ja üksi ootamise kaasnemist tähtsa võiduga. Ma võitsin, ma olin teistest parem! Tasus ära ja ma ootasin, ootasin kuni voolav vesi muutus rutiinseks ja meel muutus muserdaks. Sest polnud enam midagi, mida vaadata, jõgi kadus.
Mäletan torni, igatsen torni. Igatsen tornist avalduvat vaadet. Igatsen mõjutamata looduse harmooniat, tihedat metsa, imekäänulist jõge, loomi nautimas maad, ristikheina varju; autotühja silda, kiige kiiksumist (selja murdmist), naljaka kujuga kände, külma sooja õhku.
Mäletan talve, seitset mäge ja nende vallutamist. Mäletan mäel julgustmurdvaid hüppeid ja katkised kelke ja saani, mis võttis 5 poissi, et mäest üles tõugata, tõmmata. Mäletan ema heatahtlikke manitsusi ja kuuma jalavanne pärast kümneid tunde väljasveedetuid aegu. Ma armastasin talve, nüüd eelistan ma kodus istuda ja aknast lume sulamist vaadata, oodata rohutükki, et saaks seal peal palli veeretada.
Linn hävitas minu talverõõmud. Ma ei hooli enam aastaaegadest, rõve "linnamaastik" värvis lume mustaks ja viis kaugele. Ja mina lähen välja ja peaksin lund otsima hakkama?
Mäletan naaberkülas jalgpalli mängimist ja omaväravate löömist ja teiste pahameelt. See on kõigest mäng? Ei. Mitte miski siin elus pole mäng. Hoidke eemale oma elumaleteooriatega.
Mäletan kiindumust, tahtmist teistega aega veeta ja klammerdumise vältimist ja kaotamist.
Mäletan sünnipäevi, mäletan ühel sünnipäeval haige olemist - mumps. Ma veetsin aega üksi tühjas korteris, kuulasin Uno Loopi ja ma nautisin seda hetke. Minu üksiolemise rõõmu algus, millal see küll lõpeb?
Mulle meeldib üksi olla, kas nii jääbki? Ma lausa jumaldan tühja korterit, sellega kaasnevat melanhoolset vaikust ja mõtete segamatust. Ma ei taha, et keegi uksest sisse astuks ja minu rütmi katkestaks. Olen egoist, nartsist? Olen halb inimene? On defineerimine oluline? Filosoofias näiteks ei tohi defineerida.
Tahan olla, aga ei suuda ... isegi proovida mitte.
Vajan abi?
Võimalik, et 10-aastane, kauge minevik ikkagi.
Ma hakkasin ühel ilusal päiksepaistelisel päeval mõtlema ... surmast. Idee kinnistus mulle pealukku ja raske koorem oli korraks kanda.
Ma mõtlesin vanaisast. Teda pole. Ma ei ole teda vist kunagi mäletanud. See teeb mind kurvaks. Sest ma tahan mäletada. Ma mäletan rohuaasa, mäletan tiiki, kinnikasvanud põlde, korrusmaju seismas kui sambad, metsa - männi, kuuse, kase. Mäletan õunapuu aeda, mis oli aiaga ümbritsetud, aga läbikäidav nagu punane väljak. Mäletan ema külma kätt, kui ta õhtul koju tuli. Ema külm käsi oli tol hetkel kõige soojem keha maailmas. See oli ema käsi. Minu ema polnud tihti kodus, ta kasvatas meie iseseisvust.
(Nüüd olen ma iseseisev. Sõltumatu, rohkem vaba, kui teised, sest mul pole piiravaid tuttavaid ...)
Mäletan küünlavalgusel istutuid õhtuid, maal käis elekter tihti eemal. Nii abituna pani meid tundma midagi, millest me haruharva mõtet koome.
Need kõige olulisemad väärtused meie elus kaotavad oma tähtsuse, sest nad on meiega kogu aeg.
Mäletan naabritüdrukut, kel vanust rohkem, vastupanu piisavalt, aga mind uksel ei suutnud hoida. Mäng tema toas pani mind mõtlema paljajalu treppidest ülesjooksmisest.
Mäletan külmi talvehommikuid, kui kooli pidi minema, aga meel jäi koju. Meel jäi koju tekile.
Mäletan, kuidas mu sõbrad mind aitasid, kuigi ma seda ei palunud. Ja ma tõukasin nad ära, nemadki pole rohkem, kui võõrad. Ka see teeb mind kurvaks.
Ma ei taha nii jätkata. Ma ei taha midagi muuta, sest järsku ma avastan, et kusagil on parem ja ma olen valesti elanud - ma olen eksinud terve elu ja eksin jätkuvalt ...
Mäletan kuuma suve, lapsed mängisid, mina nende seas. Hetked, mida ei taha unustada, aga nad mööduvad mu mälust siiski. Kas see polnudki midagi erilist? Pallimängud, vastu seina, vastu inimesi, kõik tundub kuidagi ähmane, kauge. Nagu poleks seda kunagi olnud ...
Mäletan õhtuseid (sageli ka ööseid) mänge, peitusmänge, gruppide iseeneslikud tekked, naer, pinge, võlts muserdus, grimass, taas naer. Lõbus oli, lõbus võis olla.
Nüüd olen ma natuke rohkem, kui täiskasvanu, nüüd pean olema tõsine. Sest ühiskond mu ümber on mures ja õnnelikkus ei sobi ühiskonda kuna ta vaid pärsib ja pärsib ... mind.
Mäletan jõge, kanuumatka ja pingutust ja võidutunnet. Ja üksi ootamise kaasnemist tähtsa võiduga. Ma võitsin, ma olin teistest parem! Tasus ära ja ma ootasin, ootasin kuni voolav vesi muutus rutiinseks ja meel muutus muserdaks. Sest polnud enam midagi, mida vaadata, jõgi kadus.
Mäletan torni, igatsen torni. Igatsen tornist avalduvat vaadet. Igatsen mõjutamata looduse harmooniat, tihedat metsa, imekäänulist jõge, loomi nautimas maad, ristikheina varju; autotühja silda, kiige kiiksumist (selja murdmist), naljaka kujuga kände, külma sooja õhku.
Mäletan talve, seitset mäge ja nende vallutamist. Mäletan mäel julgustmurdvaid hüppeid ja katkised kelke ja saani, mis võttis 5 poissi, et mäest üles tõugata, tõmmata. Mäletan ema heatahtlikke manitsusi ja kuuma jalavanne pärast kümneid tunde väljasveedetuid aegu. Ma armastasin talve, nüüd eelistan ma kodus istuda ja aknast lume sulamist vaadata, oodata rohutükki, et saaks seal peal palli veeretada.
Linn hävitas minu talverõõmud. Ma ei hooli enam aastaaegadest, rõve "linnamaastik" värvis lume mustaks ja viis kaugele. Ja mina lähen välja ja peaksin lund otsima hakkama?
Mäletan naaberkülas jalgpalli mängimist ja omaväravate löömist ja teiste pahameelt. See on kõigest mäng? Ei. Mitte miski siin elus pole mäng. Hoidke eemale oma elumaleteooriatega.
Mäletan kiindumust, tahtmist teistega aega veeta ja klammerdumise vältimist ja kaotamist.
Mäletan sünnipäevi, mäletan ühel sünnipäeval haige olemist - mumps. Ma veetsin aega üksi tühjas korteris, kuulasin Uno Loopi ja ma nautisin seda hetke. Minu üksiolemise rõõmu algus, millal see küll lõpeb?
Mulle meeldib üksi olla, kas nii jääbki? Ma lausa jumaldan tühja korterit, sellega kaasnevat melanhoolset vaikust ja mõtete segamatust. Ma ei taha, et keegi uksest sisse astuks ja minu rütmi katkestaks. Olen egoist, nartsist? Olen halb inimene? On defineerimine oluline? Filosoofias näiteks ei tohi defineerida.
Tahan olla, aga ei suuda ... isegi proovida mitte.
Vajan abi?
Tere! Mina olen kaugel teist.
Ma ei ole hea inimene. Ma tean, et inimesed meie ümber peaksid mulle kõige olulisemad olema. Aga nad ei ole.
Mind ei huvita. Inimesed kujundavad minu elu minu enda ümber. Ja mul on täiesti suva.
Ma näen, kuidas ettevõtlikumad püüavad mind urust välja tõmmata, aga ma nagu ei taha või ei oska olla tõmmatud. Tõmmata välja urust päikse kätte, rõõmsa sotsiaalsuse kätte.
Sõbrad on meie kõige tähtsam väärtus.
Ma võin öelda seda lõpmatuid arv kordi ja ma olen seda teinud. Endiselt, ma ei suuda hoolida kellegist teisest peale ... ka endast mitte. Milline inimene 18-aastaselt tahab olla niivõrd vaba, et ta sild muu ühiskonnaga koosneb mädanenud puidust. Või ei, oleks ühendus mädanenud, oleks kunagi midagi olnud.
Aeg-ajalt liigub mõte elukoha vahetamise süüdistamisele. Mul läks hästi, ma olin liider, ilma enesele teadmata, ma olin klassitola, mina rääkisin, teised naersid; ja see meeldis mulle, ma arvan, et ma olin õnnelik.
Kui "teised" mind kõnetavad, ma ei vaevu pühenduma. Ma olen nagu kusagil eemal ja ma vastan mõttetu, mitte kuskile viiva sõnamoodustisega, sest ma ei pea tähtsaks neid hetki elus, mis tegelikult võivad kõige rohkem tähendada.
Keegi tark mees ütles, et ära pööra tähelepanu sellele, mida keegi ütleb, vaid jälgi ta käitumist. Sest inimene võib öelda, mida tahes. Keelel ei ole füüsilisi takistusi. Käitumine näitab inimest palju tõetruumas valguses, kui miski muu.
Mind painab üks mõte. See on vana mõte. Ma eksisin, aga ma ei tunnistanud oma viga. Ma olin äpu. Ma tegin Temale haiget, kogemata, ma ei tahtnud. Ma ei suutnud otsustada, mida teha ... ja ma ei teinudki midagi.
Ma ei palunud vabandust ja see kõrvetab mu hinge. Miks? Südametunnistus? Ma tahan unustada või paluda vabandust, nüüd, aasta hiljem, aga me ei julge. Sest järsku ta ei mäleta ... järsku oli sündmus tema jaoks tähtsusetu, järsku tema unustas?
Siis langen ma häbisse. Puhuda miskit nii tillukest tähtsusetut suureks. Häbi ma kardan.
Hirm tõesti piiritleb meid. Ma ei süüdista ühiskonda eksimuste ära märkimisel ja meelde tuletamisel.
Miks ma valetan ...
Mind ei huvita. Inimesed kujundavad minu elu minu enda ümber. Ja mul on täiesti suva.
Ma näen, kuidas ettevõtlikumad püüavad mind urust välja tõmmata, aga ma nagu ei taha või ei oska olla tõmmatud. Tõmmata välja urust päikse kätte, rõõmsa sotsiaalsuse kätte.
Sõbrad on meie kõige tähtsam väärtus.
Ma võin öelda seda lõpmatuid arv kordi ja ma olen seda teinud. Endiselt, ma ei suuda hoolida kellegist teisest peale ... ka endast mitte. Milline inimene 18-aastaselt tahab olla niivõrd vaba, et ta sild muu ühiskonnaga koosneb mädanenud puidust. Või ei, oleks ühendus mädanenud, oleks kunagi midagi olnud.
Aeg-ajalt liigub mõte elukoha vahetamise süüdistamisele. Mul läks hästi, ma olin liider, ilma enesele teadmata, ma olin klassitola, mina rääkisin, teised naersid; ja see meeldis mulle, ma arvan, et ma olin õnnelik.
Kui "teised" mind kõnetavad, ma ei vaevu pühenduma. Ma olen nagu kusagil eemal ja ma vastan mõttetu, mitte kuskile viiva sõnamoodustisega, sest ma ei pea tähtsaks neid hetki elus, mis tegelikult võivad kõige rohkem tähendada.
Keegi tark mees ütles, et ära pööra tähelepanu sellele, mida keegi ütleb, vaid jälgi ta käitumist. Sest inimene võib öelda, mida tahes. Keelel ei ole füüsilisi takistusi. Käitumine näitab inimest palju tõetruumas valguses, kui miski muu.
Mind painab üks mõte. See on vana mõte. Ma eksisin, aga ma ei tunnistanud oma viga. Ma olin äpu. Ma tegin Temale haiget, kogemata, ma ei tahtnud. Ma ei suutnud otsustada, mida teha ... ja ma ei teinudki midagi.
Ma ei palunud vabandust ja see kõrvetab mu hinge. Miks? Südametunnistus? Ma tahan unustada või paluda vabandust, nüüd, aasta hiljem, aga me ei julge. Sest järsku ta ei mäleta ... järsku oli sündmus tema jaoks tähtsusetu, järsku tema unustas?
Siis langen ma häbisse. Puhuda miskit nii tillukest tähtsusetut suureks. Häbi ma kardan.
Hirm tõesti piiritleb meid. Ma ei süüdista ühiskonda eksimuste ära märkimisel ja meelde tuletamisel.
Miks ma valetan ...
kolmapäev, 14. aprill 2010
Pääsmatud stereotüübid.
Me loome stereotüüpe, et kohaneda olukorra, inimestega. Me loome stereotüüpe, et elus hakkama saada, sest me tahame hakkama saada. Me tahame sarnaneda teistega, et tunda ennast inimesena.
Kas stereotüüpide loomine võiks jäämata olla?
Sest, vaadakem tõele näkku, me loome kinnisarvamuse, et tunda iseennast mugavamalt. Tegelikult tahab iga inimene enda ümber toimuvat kontrollida ja sellest tulenevalt, ta üldistab.
Ta kleebib paremate inimeste külge omadused, mis "reeglina" peaksidki subjektiga kaasas käima. Juhtub see, et kaob mõistmine. Kaob võime näha midagi, mis vaevu lapsekäe välja sirutab ja nööpnõela hoiab. Nööpnõel on kõige tähtsam! Pisikesed asjad, need kõige märkamatud, teevadki meie elust mitmekesise kunstivormi. Näiteks maali, kuhu saab kanda, mil tahad ja üritada võtta ...
Inimese väärtus langeb. Iga jumala päev. Miks ma seda arvan? Sest, ma vaatan, ja ma näen, kuidas enamikul tundub olevat 2 stereotüüpi - hea ja halb. Ma ei taha seda uskuda. Ma sisimas loodan, et mul pole õigus, et ma olen järjekordsel väärarusaamal. Ma tahan mitte mõista ja ma õnnestun.
Mina, mina, mina?
Rääkides loomulikest reaktsioonidest ... Kuidas reageerida, kui keegi ütleb sulle, et Sina oled lihtsameelne. Eelnev ei juhtunud minuga, aga eks olegi tagumine aeg empaatiavõimet arendada.
Kui mina kuulen sõna "lihtsameelne", siis esimene takistamatu poolemotsioon on sünonuum "idioot". Minu meel, minu sõnad. Saabas sõimab saabast?
Paistab, nagu sõnad, mis ühele suusoojaks, võivad teist tõsiselt traumeerida. Ma ütlesin "paistab. Idioot, nii ongi. Aga sellises maailmas me elame - erinev keskkond, muudetud mõistmine.
Siitkohalt tuletan midagi pöörast ... järsku oli Hitleril õigus, järsku tema tabas, et rahu ja mõistmine tagamiseks tuleb rahu murda, et suurendada ühtekuuluvustunnet. Endiselt on ebaselge, miks Hitler osasid etnilisi gruppe pärssis. Ma arvan, et keegi ei vaidle mulle vastu, kui ma väidan, et Hitler oli midagi geeniuse lähedast, väga kurja geeniuse taoline.
Ajaloos peab ka neid olema, eks ole?
Ära vihka mind, vihka mu mõtteid, mis teevad minust minu.
Kas stereotüüpide loomine võiks jäämata olla?
Sest, vaadakem tõele näkku, me loome kinnisarvamuse, et tunda iseennast mugavamalt. Tegelikult tahab iga inimene enda ümber toimuvat kontrollida ja sellest tulenevalt, ta üldistab.
Ta kleebib paremate inimeste külge omadused, mis "reeglina" peaksidki subjektiga kaasas käima. Juhtub see, et kaob mõistmine. Kaob võime näha midagi, mis vaevu lapsekäe välja sirutab ja nööpnõela hoiab. Nööpnõel on kõige tähtsam! Pisikesed asjad, need kõige märkamatud, teevadki meie elust mitmekesise kunstivormi. Näiteks maali, kuhu saab kanda, mil tahad ja üritada võtta ...
Inimese väärtus langeb. Iga jumala päev. Miks ma seda arvan? Sest, ma vaatan, ja ma näen, kuidas enamikul tundub olevat 2 stereotüüpi - hea ja halb. Ma ei taha seda uskuda. Ma sisimas loodan, et mul pole õigus, et ma olen järjekordsel väärarusaamal. Ma tahan mitte mõista ja ma õnnestun.
Mina, mina, mina?
Rääkides loomulikest reaktsioonidest ... Kuidas reageerida, kui keegi ütleb sulle, et Sina oled lihtsameelne. Eelnev ei juhtunud minuga, aga eks olegi tagumine aeg empaatiavõimet arendada.
Kui mina kuulen sõna "lihtsameelne", siis esimene takistamatu poolemotsioon on sünonuum "idioot". Minu meel, minu sõnad. Saabas sõimab saabast?
Paistab, nagu sõnad, mis ühele suusoojaks, võivad teist tõsiselt traumeerida. Ma ütlesin "paistab. Idioot, nii ongi. Aga sellises maailmas me elame - erinev keskkond, muudetud mõistmine.
Siitkohalt tuletan midagi pöörast ... järsku oli Hitleril õigus, järsku tema tabas, et rahu ja mõistmine tagamiseks tuleb rahu murda, et suurendada ühtekuuluvustunnet. Endiselt on ebaselge, miks Hitler osasid etnilisi gruppe pärssis. Ma arvan, et keegi ei vaidle mulle vastu, kui ma väidan, et Hitler oli midagi geeniuse lähedast, väga kurja geeniuse taoline.
Ajaloos peab ka neid olema, eks ole?
Ära vihka mind, vihka mu mõtteid, mis teevad minust minu.
pühapäev, 11. aprill 2010
Perses
Kooli lõpp läheneb, peaksin pühendama ennast ja end eksamitele, aga ma ei tee seda.
Proovikirjand oli, oleks võinud mitte olla, teate seda tunnet ... et see jama on nii katki juba, et siin pole enam midagi teha?
Vot see tunne valdab mu õrna meelt praegusel õnnetul hetkel.
Loogiline mina: õpetaja pani kõigile vähem punkte, et motiveerida ennast parendama, võtma viimast viimasest ajast.
Reaalsus: inimene peab ikka haige tõbras olema, et midagi sellist teha. Kujutan ette, et mõni vend hakkas just selle pärast nädalavahetusel jooma. Tõsiselt ka. Nipp on käes, miks mitte?
Mis mind kõige rohkem häirib on see, et SISU, kõige olulisem neist, oli 2. Minu jaoks tähendab see seda, et minu mõtted on 40% ulatuses õiged ... oh sittagi, mu mõtted räägivad teisest ja pealkiri ootab kolmandat.
Käes on hetk, mil pikne ründab sind (eesti keele tund) ja sa avastad, et sa oled ebakompetentne lõpetama gümnaasiumit.
Rääkides sõnast lõpetama, kas pole mitte kummalise tähendusega sõna? Kõik asjad on lõpetatud, kui see keegi, see lõpetaja seda otsustab. Pean silmas fakti, et lõpetamine, kui protsess, ei eelda kindlat tulemust. Seega sõltumata tulemusest, mis on kas hea või halb (sõltuvalt inimesest) me ei saa öelda, et mingi asi on pooleli. Sest pooleli oleva asja tulemus on hea, mis võib olla ka lõpetatud asja halb tulemus.
Liiga palju?
Täiesti teise funktsiooni ... mis teeb elust elu? Inimesed meie ümber, eks ole? Aeglane enesetapumõtetega klienditeenindaja võtab 2 minutit minu ajast veel rohkem, sest tal on tõsiselt masendav tuju. Seega, sõltumatus on vabadus. Sest olles sõltumatu ei piira mind teised inimesed.
Kas ma peaksin tahtma olla sõltumatu, minu mõistes vaba? Huvitav asi see vabadus, eks ole? Kõik, absoluutselt kõik sõjad (ainukesed ajalooliselt tähtsad sündmused) on põhjustatud vabaduse piiramisest. Aga, kas tänapäeva "vaba" inimene ikkagi mõistab, missugune vastutus talle tegelikult on langetatud? Hoida vabadust, hoida seda iseenesest mõistetavalt, hoida, aga tegelikult mitte hoida?
Sest, et tegelikult pole ju mitte keegi vaba. Kahjuks? Õnneks?
Võtame näiteks moraalselt vabad inimesed, nende hulgas sotsiopaadid, nemad on ühed vähestest, kes on niiöelda vabad, pigem valikuta, aga siiski. Ei pea vist väitma, et sotsiopaadid pole "head" inimesed, aga sellegipoolest peavad nemadki külastama kaubanduskeskust, et osta omale, ma ei tea, nuga?
Mis selle tekstiseina mõte on?
Idee on see, et ühiskond pole karvavõrdki muutunud. Vabadus oli oluliseim eile, on täna ja ka tulevikus.
Aga miks mulle tundub, et "mõned" meist ei tahtvat seda mõista?
Ka mitte homme?
Proovikirjand oli, oleks võinud mitte olla, teate seda tunnet ... et see jama on nii katki juba, et siin pole enam midagi teha?
Vot see tunne valdab mu õrna meelt praegusel õnnetul hetkel.
Loogiline mina: õpetaja pani kõigile vähem punkte, et motiveerida ennast parendama, võtma viimast viimasest ajast.
Reaalsus: inimene peab ikka haige tõbras olema, et midagi sellist teha. Kujutan ette, et mõni vend hakkas just selle pärast nädalavahetusel jooma. Tõsiselt ka. Nipp on käes, miks mitte?
Mis mind kõige rohkem häirib on see, et SISU, kõige olulisem neist, oli 2. Minu jaoks tähendab see seda, et minu mõtted on 40% ulatuses õiged ... oh sittagi, mu mõtted räägivad teisest ja pealkiri ootab kolmandat.
Käes on hetk, mil pikne ründab sind (eesti keele tund) ja sa avastad, et sa oled ebakompetentne lõpetama gümnaasiumit.
Rääkides sõnast lõpetama, kas pole mitte kummalise tähendusega sõna? Kõik asjad on lõpetatud, kui see keegi, see lõpetaja seda otsustab. Pean silmas fakti, et lõpetamine, kui protsess, ei eelda kindlat tulemust. Seega sõltumata tulemusest, mis on kas hea või halb (sõltuvalt inimesest) me ei saa öelda, et mingi asi on pooleli. Sest pooleli oleva asja tulemus on hea, mis võib olla ka lõpetatud asja halb tulemus.
Liiga palju?
Täiesti teise funktsiooni ... mis teeb elust elu? Inimesed meie ümber, eks ole? Aeglane enesetapumõtetega klienditeenindaja võtab 2 minutit minu ajast veel rohkem, sest tal on tõsiselt masendav tuju. Seega, sõltumatus on vabadus. Sest olles sõltumatu ei piira mind teised inimesed.
Kas ma peaksin tahtma olla sõltumatu, minu mõistes vaba? Huvitav asi see vabadus, eks ole? Kõik, absoluutselt kõik sõjad (ainukesed ajalooliselt tähtsad sündmused) on põhjustatud vabaduse piiramisest. Aga, kas tänapäeva "vaba" inimene ikkagi mõistab, missugune vastutus talle tegelikult on langetatud? Hoida vabadust, hoida seda iseenesest mõistetavalt, hoida, aga tegelikult mitte hoida?
Sest, et tegelikult pole ju mitte keegi vaba. Kahjuks? Õnneks?
Võtame näiteks moraalselt vabad inimesed, nende hulgas sotsiopaadid, nemad on ühed vähestest, kes on niiöelda vabad, pigem valikuta, aga siiski. Ei pea vist väitma, et sotsiopaadid pole "head" inimesed, aga sellegipoolest peavad nemadki külastama kaubanduskeskust, et osta omale, ma ei tea, nuga?
Mis selle tekstiseina mõte on?
Idee on see, et ühiskond pole karvavõrdki muutunud. Vabadus oli oluliseim eile, on täna ja ka tulevikus.
Aga miks mulle tundub, et "mõned" meist ei tahtvat seda mõista?
Ka mitte homme?
pühapäev, 14. veebruar 2010
Kaugemale kui mõte?
Pean silmas seda, et mina pole vististi tegude mees.
Tähendab, ma mõtlen, ma arvan, et isegi liialt, aga teha midagi, teostada valminud ideed ...
See tundub kuidagi teisejärguline, sest milleks ometi?
Mõte on valmis, ma naudin ühte mõtet ja jagada teistega seda tundub väärtusetu?
Mis kasu ma sellest saan? (ratsionaalne mõtlemine)
Suhted, tuttavad, sõbrad? Sest mul on tohutu vajadus kuuluda gruppi?
Järsku mulle meeldib üksi olla? Halada siin blogis ja mõelda vastustele ainuisikuliselt?
Oma mõte, rahuldav mõte.
Lasta ennast teistel muuuta?
Ma ei taha muutuda.
Olen endaga rahul?
Ei ole, alati saab paremaks muutuda, alati halvemaks. Kes otsustab hea/halva piiride üle?
Piirid peavad olema, muidu ei oskaks me elada.
Kas ikka peavad?
Nii palju küsimusi, nii ühekülgsed vastused ...
Tähendab, ma mõtlen, ma arvan, et isegi liialt, aga teha midagi, teostada valminud ideed ...
See tundub kuidagi teisejärguline, sest milleks ometi?
Mõte on valmis, ma naudin ühte mõtet ja jagada teistega seda tundub väärtusetu?
Mis kasu ma sellest saan? (ratsionaalne mõtlemine)
Suhted, tuttavad, sõbrad? Sest mul on tohutu vajadus kuuluda gruppi?
Järsku mulle meeldib üksi olla? Halada siin blogis ja mõelda vastustele ainuisikuliselt?
Oma mõte, rahuldav mõte.
Lasta ennast teistel muuuta?
Ma ei taha muutuda.
Olen endaga rahul?
Ei ole, alati saab paremaks muutuda, alati halvemaks. Kes otsustab hea/halva piiride üle?
Piirid peavad olema, muidu ei oskaks me elada.
Kas ikka peavad?
Nii palju küsimusi, nii ühekülgsed vastused ...
Mina olengi ...
... argpüks.
Miks ma nii arvan?
Ma olen üsna veendunud, et ma pole kunagi tüdrukule üle kahe sekundi otsa vaadanud ...
Ja midagi häirivat:
Kolm erinevat õpetajat on mulle öelnud, et ma olen kena (tõsiselt ka) - ilmselgelt tunnevad nad, et minu enesehinnangut on vaja kergitada.
Vahest ma mõtlen, et mulle on nii palju võimalusi antud ja mina lihtsalt ... ei taha? Ei huvita? Ei julge?
Peaksin ennast muutma, arenema selliseks nagu kõik tahavad olla: enesekindel, vaimukas, intelligentne.
Aga see pole mina, need eesmärgid tunduvad mõttetud.
Tagasihoidlikkus on voorus? Sest ... mõnus on olla, vedeleda, keegi ei oota sinult midagi, keegi ei looda ega küsi sinult midagi ja elu on tükkmaad lihtsam.
Lihtne elu on hea elu, eks ole? Pole vastutustunnet, pole kohustusi kellegi ees (peale enda) ja ... või olen ma hoopis luuser? Kas luuser mõtleb sellest, kas ta on luuser või mitte?
...
Sest ma tegelikult ei oota elult mitte midagi. Rahulolu teeb mind õnnelikuks, kellele ei meeldiks olla õnnelik?
Peaksin olema ambitsioonikas, tahtma osaleda kõiges võimalikus ja higistada rohkem teiste, kui enda pärast?
See hirmutab mind.
Seoses hirmuga, keegi ütles kunagi, et hirm tapab loovuse, hirm eksida. Mingil määramata põhjusel ei pea ma ennast "mitteloovaks", sest ma ei saa mainimata jätta neid korduvaid hetki, mil ma olen (tänu oma loovusele) teised enda ümber naerma käivitanud ...
Kirjutades nalja loomise protsessist - mul tekivad pähe kummalised seosed, kuidagi tahtmatult (ma oletan) ja siis ma valin ühe seose ja see võtab teised põlvest nõrgaks.
Vahepeal ma naeran omaette, mul on ülilahe mõtlemine!
Nartsist?
Miks ma nii arvan?
Ma olen üsna veendunud, et ma pole kunagi tüdrukule üle kahe sekundi otsa vaadanud ...
Ja midagi häirivat:
Kolm erinevat õpetajat on mulle öelnud, et ma olen kena (tõsiselt ka) - ilmselgelt tunnevad nad, et minu enesehinnangut on vaja kergitada.
Vahest ma mõtlen, et mulle on nii palju võimalusi antud ja mina lihtsalt ... ei taha? Ei huvita? Ei julge?
Peaksin ennast muutma, arenema selliseks nagu kõik tahavad olla: enesekindel, vaimukas, intelligentne.
Aga see pole mina, need eesmärgid tunduvad mõttetud.
Tagasihoidlikkus on voorus? Sest ... mõnus on olla, vedeleda, keegi ei oota sinult midagi, keegi ei looda ega küsi sinult midagi ja elu on tükkmaad lihtsam.
Lihtne elu on hea elu, eks ole? Pole vastutustunnet, pole kohustusi kellegi ees (peale enda) ja ... või olen ma hoopis luuser? Kas luuser mõtleb sellest, kas ta on luuser või mitte?
...
Sest ma tegelikult ei oota elult mitte midagi. Rahulolu teeb mind õnnelikuks, kellele ei meeldiks olla õnnelik?
Peaksin olema ambitsioonikas, tahtma osaleda kõiges võimalikus ja higistada rohkem teiste, kui enda pärast?
See hirmutab mind.
Seoses hirmuga, keegi ütles kunagi, et hirm tapab loovuse, hirm eksida. Mingil määramata põhjusel ei pea ma ennast "mitteloovaks", sest ma ei saa mainimata jätta neid korduvaid hetki, mil ma olen (tänu oma loovusele) teised enda ümber naerma käivitanud ...
Kirjutades nalja loomise protsessist - mul tekivad pähe kummalised seosed, kuidagi tahtmatult (ma oletan) ja siis ma valin ühe seose ja see võtab teised põlvest nõrgaks.
Vahepeal ma naeran omaette, mul on ülilahe mõtlemine!
Nartsist?
laupäev, 13. veebruar 2010
Kes ma olen?
Intuitiivne mõtlemine, tema kõige labasemal viisil, wooohooo!
Vahepeal mõtlen, et ma olen lihtsalt üks kiimas teismeline, kes tahab tütarlast "kasutada".
See mõte häirib mind. Ausalt ka.
Tihti istun ma teiste jorssidega koos, nemad näitavad näpuga ja ütlevad, et kurat see pihv on üks kahest kooli pandavamaist eidest. Ma tahaksin midagi öelda, aga ma ei julge?
Esimene reageering on, et "türa, sa oled ikka valus pede!". Mina ei näe tüdrukuid lihtsalt ainult selles valguses või ma lihtsalt ei suuda olla niivõrd aus?
Mingil põhjusel ei suuda ma ennast eristada teistest minu vanustest poistest või noh distinktiivselt, silmapaistvalt.
Kas ma peaksin suutma seda teha? Kas mul on tõesti mingi tohutu erinemisvajadus?
Kas mina olengi emo?
Pingutasin üle. Ma ei salli emosid. Need on need tüübid, kes räägivad, kui jõhker on ühiskond ja kui pinnapealne inimene on ja siis kulutavad kolossaalselt suure koguse aega ja raha oma välimuse peale, et paista välja teistest "tavalistest".
No palun.
Keda nad petta tahavad?
Tundub nagu emod pole ikka veel taibanud, et kõik inimesed on erinevad, igaühel neist on oma mõttemaailm, mis on kujunenud kogumuste abiga.
Emod ei erine ülejäänudest "hispaaniaeestlastest", kes krutivad ennast võimalikult püssiks, et halli massi seest välja paista.
Ma olen eriline, lõigun rannet, värvin juuksed mustaks ja augustan ennast ...
Mina ei mõista emode mõttemaailma? Pole välistatud.
Maailmas on rohkem mõistmatuid või siis "arvan, et mõistan" asju, kui mõistetatavaid asju.
Raske asi see
...
elu.
Vahepeal mõtlen, et ma olen lihtsalt üks kiimas teismeline, kes tahab tütarlast "kasutada".
See mõte häirib mind. Ausalt ka.
Tihti istun ma teiste jorssidega koos, nemad näitavad näpuga ja ütlevad, et kurat see pihv on üks kahest kooli pandavamaist eidest. Ma tahaksin midagi öelda, aga ma ei julge?
Esimene reageering on, et "türa, sa oled ikka valus pede!". Mina ei näe tüdrukuid lihtsalt ainult selles valguses või ma lihtsalt ei suuda olla niivõrd aus?
Mingil põhjusel ei suuda ma ennast eristada teistest minu vanustest poistest või noh distinktiivselt, silmapaistvalt.
Kas ma peaksin suutma seda teha? Kas mul on tõesti mingi tohutu erinemisvajadus?
Kas mina olengi emo?
Pingutasin üle. Ma ei salli emosid. Need on need tüübid, kes räägivad, kui jõhker on ühiskond ja kui pinnapealne inimene on ja siis kulutavad kolossaalselt suure koguse aega ja raha oma välimuse peale, et paista välja teistest "tavalistest".
No palun.
Keda nad petta tahavad?
Tundub nagu emod pole ikka veel taibanud, et kõik inimesed on erinevad, igaühel neist on oma mõttemaailm, mis on kujunenud kogumuste abiga.
Emod ei erine ülejäänudest "hispaaniaeestlastest", kes krutivad ennast võimalikult püssiks, et halli massi seest välja paista.
Ma olen eriline, lõigun rannet, värvin juuksed mustaks ja augustan ennast ...
Mina ei mõista emode mõttemaailma? Pole välistatud.
Maailmas on rohkem mõistmatuid või siis "arvan, et mõistan" asju, kui mõistetatavaid asju.
Raske asi see
...
elu.
Eluvõõras
Käisin täna Intellektikal, mitte just vabatahtlikult, aga demokraatia ongi ju paljas soov iga anarhisti südames ...
Tema vaatas, kui mina teda vaatasin. Üldse, mulle kuidagi meeldib teda vaadata (jälgida, olen maniakk) koolis ka.
Tema on kena, aga kas ainult selle pärast? Kas ma olen tõesti nii pinnapealne nagu ülejäänud "mehed", välimus ... silm lausa puhkab ja mõte?
Meie pilgud kohtuvad rohkem, vähem sõltuvalt olukorrast. Vahepeal ma ei saa aru, kes keda esimesena vaatas ja siis mulle tundub, et tema vaatab mind ja siis ma vaatan teda ja pilgud kohtuvad, nii sekundiks.
Ma ei taha jätta kiibitseja muljet, aga ... järsku ma olen?
Kummaline on see, et tema vaatab alati vastu. Alati.
Keegi teine ei tee seda või lihtsalt mul jätkub silmi vaid talle?
Pidevalt mõtlen vaid talle, mõistmatu.
Korrutan endale, et ta on atraktiivse välimusega, kupli all vatt. Aga ... see kuidagi ei mõju.
Tema on püüdnud minuga rääkida, lausa 3 korda, mina jään napisõnaliseks (olen ma idioot?) ja ei näita absoluutselt huvi välja (olen arg?), kuigi mind tõesti huvitab, mis tema peas liigub.
Vahest mõtlen, et tema on lihtsalt üks tavaline plastik. Samasugune nagu kõik ülejäänud päevitunud ja tumedapäised "eestlased".
Tütarlaps peabki olema atraktiivne, et ennast müüa, tähendab, et mehed temaga suhelda tahaks ... keegi ei taha neist üksi jääda ...
Ükskord oli temal sünnipäev, õnnitledes langes tema mulle kaela, minu elu kõige kiiremad sekundid, ma absoluutselt ei mäleta seda kahte sekundit, eufooria?
Ma tahaksin veel tema lähedust tunda, aga kurat see on nii füüsiline. Kas mulle meeldibki tema füüsiline olek?
Ma olen nii pealiskaudne ... masendav lihtsalt.
Pean välja mõtlema viisi, kuidas õppida teda tundma niimoodi, et vestlus ei käiks ümber lihtsate asjade, mis on küll mingil määral olulised, kui täiesti ebahuvitavad.
Türa, ma olen ikka nii segaduses.
Vajan abi.
(mõtlen vaid sulle)
Tema vaatas, kui mina teda vaatasin. Üldse, mulle kuidagi meeldib teda vaadata (jälgida, olen maniakk) koolis ka.
Tema on kena, aga kas ainult selle pärast? Kas ma olen tõesti nii pinnapealne nagu ülejäänud "mehed", välimus ... silm lausa puhkab ja mõte?
Meie pilgud kohtuvad rohkem, vähem sõltuvalt olukorrast. Vahepeal ma ei saa aru, kes keda esimesena vaatas ja siis mulle tundub, et tema vaatab mind ja siis ma vaatan teda ja pilgud kohtuvad, nii sekundiks.
Ma ei taha jätta kiibitseja muljet, aga ... järsku ma olen?
Kummaline on see, et tema vaatab alati vastu. Alati.
Keegi teine ei tee seda või lihtsalt mul jätkub silmi vaid talle?
Pidevalt mõtlen vaid talle, mõistmatu.
Korrutan endale, et ta on atraktiivse välimusega, kupli all vatt. Aga ... see kuidagi ei mõju.
Tema on püüdnud minuga rääkida, lausa 3 korda, mina jään napisõnaliseks (olen ma idioot?) ja ei näita absoluutselt huvi välja (olen arg?), kuigi mind tõesti huvitab, mis tema peas liigub.
Vahest mõtlen, et tema on lihtsalt üks tavaline plastik. Samasugune nagu kõik ülejäänud päevitunud ja tumedapäised "eestlased".
Tütarlaps peabki olema atraktiivne, et ennast müüa, tähendab, et mehed temaga suhelda tahaks ... keegi ei taha neist üksi jääda ...
Ükskord oli temal sünnipäev, õnnitledes langes tema mulle kaela, minu elu kõige kiiremad sekundid, ma absoluutselt ei mäleta seda kahte sekundit, eufooria?
Ma tahaksin veel tema lähedust tunda, aga kurat see on nii füüsiline. Kas mulle meeldibki tema füüsiline olek?
Ma olen nii pealiskaudne ... masendav lihtsalt.
Pean välja mõtlema viisi, kuidas õppida teda tundma niimoodi, et vestlus ei käiks ümber lihtsate asjade, mis on küll mingil määral olulised, kui täiesti ebahuvitavad.
Türa, ma olen ikka nii segaduses.
Vajan abi.
(mõtlen vaid sulle)
Eneseleidmiseks ...
Kas ma olen sitakott või mind lihtsalt ei huvita?
Pean silmas seda, et teiste poolt läbiviidud tegevused ei paku mulle absoluutselt huvi ... või olen ma liiga arg, et tunda huvi, küsida?
Ma olen üsna kindel, et inimesed mingil tasandil pakuvad mulle huvi. Seda just idee, mõtte tasandil, mitte tegude tasandil.
Mind tõesti häirib see, et teiste teod on tähtsusetud ja minu teod ... valimatud, juhtus nii.
Või ma peaksin läbi tegude otsustama teiste ideaoloogia kui sellise üle?
Nonii ...
Teod iseloomustavad inimesi, õigeid ega valesid tegusid pole olemas. On olemas teod, mis alluvad universaalsele sallivusprintsiibile ja teod, mis tunduvad kummalised, sobimatud (eksimused?) enamikele.
Seega, kuidas tunda inimest, kui see raisk eksib. Pidevalt (minu jaoks). Ma saan teada, et ta pole määranud head/halba ja just see lihtsalt masendab mind ...
Mõtlen endast kui tolerantsest inimesest, samas sallivuspiir on üsna kaljune (tugev, noh!).
Kui ma mõtlen, et see miski ei meeldi mulle, aga ei ütle seda välja ... kas ma olen siis salliv? Silmakirjalik? Ei julge oma arvamust avaldada? Ei taha, et keegi mu maailma muudaks?
Originaalsus vajab hoidmist, kahtlemata, aga mis hinnaga? Asotsiaalsuse?
Kas kõik inimesed peavad tahtma kuuluda mingisugusesse gruppi, et tunda end hästi, osaleda mingis sotsiaalses lepingus?
Pean silmas seda, et teiste poolt läbiviidud tegevused ei paku mulle absoluutselt huvi ... või olen ma liiga arg, et tunda huvi, küsida?
Ma olen üsna kindel, et inimesed mingil tasandil pakuvad mulle huvi. Seda just idee, mõtte tasandil, mitte tegude tasandil.
Mind tõesti häirib see, et teiste teod on tähtsusetud ja minu teod ... valimatud, juhtus nii.
Või ma peaksin läbi tegude otsustama teiste ideaoloogia kui sellise üle?
Nonii ...
Teod iseloomustavad inimesi, õigeid ega valesid tegusid pole olemas. On olemas teod, mis alluvad universaalsele sallivusprintsiibile ja teod, mis tunduvad kummalised, sobimatud (eksimused?) enamikele.
Seega, kuidas tunda inimest, kui see raisk eksib. Pidevalt (minu jaoks). Ma saan teada, et ta pole määranud head/halba ja just see lihtsalt masendab mind ...
Mõtlen endast kui tolerantsest inimesest, samas sallivuspiir on üsna kaljune (tugev, noh!).
Kui ma mõtlen, et see miski ei meeldi mulle, aga ei ütle seda välja ... kas ma olen siis salliv? Silmakirjalik? Ei julge oma arvamust avaldada? Ei taha, et keegi mu maailma muudaks?
Originaalsus vajab hoidmist, kahtlemata, aga mis hinnaga? Asotsiaalsuse?
Kas kõik inimesed peavad tahtma kuuluda mingisugusesse gruppi, et tunda end hästi, osaleda mingis sotsiaalses lepingus?
Kas tõesti?
Kas tõesti elatakse, et teistele head meelt valmistada?
Minu jaoks tundub vale elada teiste jaoks, et teised elaksid sinu jaoks.
Niiviisi saab küll palju "sõpru" tekitada, aga mina ise?
Ma tahaks enne ise valmis saada, kui hakkan teiste nimel pingutama, et meeldida?
Kas elu idee on olla piisavalt meeldiv? Meeldida teistele, tähendab pingutada olla keegi, kes ma pole ... või siiski?
Ma olen mõttetu.
Kas inimesed tõesti hindavad materiaalseid väärtusi niivõrd palju kui nad seda välja näitavad?
Mõistmatu.
Asjad meie ümber peaksid olema vahendid millegi parema, vaimse loomiseks.
Mulle jääb tunne, et asjad eksisteerivad inimesetele hea tunde tekitamiseks.
Persse, nii raske on elada ja sealjuures mõelda: "Miks?"
Minu jaoks tundub vale elada teiste jaoks, et teised elaksid sinu jaoks.
Niiviisi saab küll palju "sõpru" tekitada, aga mina ise?
Ma tahaks enne ise valmis saada, kui hakkan teiste nimel pingutama, et meeldida?
Kas elu idee on olla piisavalt meeldiv? Meeldida teistele, tähendab pingutada olla keegi, kes ma pole ... või siiski?
Ma olen mõttetu.
Kas inimesed tõesti hindavad materiaalseid väärtusi niivõrd palju kui nad seda välja näitavad?
Mõistmatu.
Asjad meie ümber peaksid olema vahendid millegi parema, vaimse loomiseks.
Mulle jääb tunne, et asjad eksisteerivad inimesetele hea tunde tekitamiseks.
Persse, nii raske on elada ja sealjuures mõelda: "Miks?"
neljapäev, 11. veebruar 2010
Elutüütav
Minu ema on tüütu.
Mõistan, et ta endiselt tahab veel oma täiskasvanud lapse elus osaldeda, aga ... palun, otsi omale hobi!
Hommikul hambaid pestes pistab tema õnnetu pea ukse vahelt sisse ja kostub:
"Tahad ma teen sulle teed, võileiba? Võta banaani või õuna kooli kaasa, kui sa kodus süüa ei jõua. Vaata, et sa bussist maha ei jää (terve siinoldud ajaloo vältel olen seda ühe korra teinud, kummaline?). Kas sa täna esimesse tundi lähed? Mis kell sul tunnid lõppevad?"
Jõuan koolist koju:
"Kuidas koolis läks? Hinded said?"
Ei, ei, see pole kellegi hoolivus. See on terrorism kõige vaiksemal kujul. Ma olen küll väike riik, aga see ei tähenda, et ma ei pürgi oma iseseisvuse taotlemise poole.
"Iseseisvus on riigi üks esmastest tunnustest."
Jah, muidugi, miks see "tahan olla iseseisev" koos emaga elab? Paljas mõte juba tööl käimisega alustada (oma pinna alustala) ausalt öeldes hirmutab mind. See tähendaks ülejäänud elu algust, lapsepõlve lõppu, raha teenimise mõtte salgamist ja sattuks vastuollu, minu kui muidusööja parasiitlusega. Peremeesorganism pole veel surnud ...
Tahan olla vaba ja sõltumatu.
Mõistan, et ta endiselt tahab veel oma täiskasvanud lapse elus osaldeda, aga ... palun, otsi omale hobi!
Hommikul hambaid pestes pistab tema õnnetu pea ukse vahelt sisse ja kostub:
"Tahad ma teen sulle teed, võileiba? Võta banaani või õuna kooli kaasa, kui sa kodus süüa ei jõua. Vaata, et sa bussist maha ei jää (terve siinoldud ajaloo vältel olen seda ühe korra teinud, kummaline?). Kas sa täna esimesse tundi lähed? Mis kell sul tunnid lõppevad?"
Jõuan koolist koju:
"Kuidas koolis läks? Hinded said?"
Ei, ei, see pole kellegi hoolivus. See on terrorism kõige vaiksemal kujul. Ma olen küll väike riik, aga see ei tähenda, et ma ei pürgi oma iseseisvuse taotlemise poole.
"Iseseisvus on riigi üks esmastest tunnustest."
Jah, muidugi, miks see "tahan olla iseseisev" koos emaga elab? Paljas mõte juba tööl käimisega alustada (oma pinna alustala) ausalt öeldes hirmutab mind. See tähendaks ülejäänud elu algust, lapsepõlve lõppu, raha teenimise mõtte salgamist ja sattuks vastuollu, minu kui muidusööja parasiitlusega. Peremeesorganism pole veel surnud ...
Tahan olla vaba ja sõltumatu.
Olla või mitte olla?
Õnnelik ...
Tunda rõõmu lihtsatest asjadest või mõelda, et lihtsad asjad ei määra midagi, tähendab on ebaolulised ja elu, kui selline peaks püüdlema olulise välja selgitamise ja nautimise poole. Nautida väärtusi, mida pole ...
Ajatakse taga vaimsust, hästi. Mis hinnaga?
Kas mina olen õnnelik?
Tõusen hommikul üles ja leian, et tegelikult ei igatse ma mitte midagi, mul on kõik olemas. Kas see on märk naiivsusest, vähesest nõudlusest või endale valetamisest?
Kas ma vajan midagi? Ei.
Kas ma soovin midagi? Ei.
Mõttetud asjad nagu riided või kirjaplokkid tõesti ei suuda mu meelt muserdada. Olen materiaalne?
Kas ma tunnen ennast paremini, kui mu riided on puhtad? Jah.
Kas see teeb minust parema inimese? Ei.
Mis teeb minust parema inimese?
Kas ma üldse tahan parem inimene olla?
Mis on parem?
Mille nimel me pingutame?
Mulje, et meeldida teistele? Jätta endast mingi võlts väärtustekogum, et saavutada tähelepanu? Müüme ennast, mitte oma ideid, et bioloogilisi huve kaitsta?
Kui kõik loobuksid pingutustest olla keegi teine, kas siis elu toimiks?
Mõistmatu.
Tunda rõõmu lihtsatest asjadest või mõelda, et lihtsad asjad ei määra midagi, tähendab on ebaolulised ja elu, kui selline peaks püüdlema olulise välja selgitamise ja nautimise poole. Nautida väärtusi, mida pole ...
Ajatakse taga vaimsust, hästi. Mis hinnaga?
Kas mina olen õnnelik?
Tõusen hommikul üles ja leian, et tegelikult ei igatse ma mitte midagi, mul on kõik olemas. Kas see on märk naiivsusest, vähesest nõudlusest või endale valetamisest?
Kas ma vajan midagi? Ei.
Kas ma soovin midagi? Ei.
Mõttetud asjad nagu riided või kirjaplokkid tõesti ei suuda mu meelt muserdada. Olen materiaalne?
Kas ma tunnen ennast paremini, kui mu riided on puhtad? Jah.
Kas see teeb minust parema inimese? Ei.
Mis teeb minust parema inimese?
Kas ma üldse tahan parem inimene olla?
Mis on parem?
Mille nimel me pingutame?
Mulje, et meeldida teistele? Jätta endast mingi võlts väärtustekogum, et saavutada tähelepanu? Müüme ennast, mitte oma ideid, et bioloogilisi huve kaitsta?
Kui kõik loobuksid pingutustest olla keegi teine, kas siis elu toimiks?
Mõistmatu.
pühapäev, 7. veebruar 2010
Kes ma olen?
Margit Sutrop ütleks, et inimene on küsimus.
No tõesti?
See eit on praktilise filosoofia professor ja parim millega ta suutis välja tulla piirdub palja hämaga.
Mina võin öelda, et inimene on mõistatus.
Hämmastav?
Inimene on vastus.
Mul pole vaja minna filosoofiat õppimagi. Kohati jääb mulje, et mida rohkem segadusse "filosoof" suudab kuulajat ajada, seda paremini ta oma tööd teeb.
Kreeka keeles tähendab filosoofia "tarkusearmastust". Filosoofiale on tüüpiline ratsionaalsete argumentide esitamine ja nende kritiseerimine ning refleksioon oma meetodi üle. (Wikipedia)
Ratsionaalsete argumentide esitamine ...
Ma olen tõesti loll või lihtsalt ei suuda mõista.
Inimene on küsimus.
No tõesti?
See eit on praktilise filosoofia professor ja parim millega ta suutis välja tulla piirdub palja hämaga.
Mina võin öelda, et inimene on mõistatus.
Hämmastav?
Inimene on vastus.
Mul pole vaja minna filosoofiat õppimagi. Kohati jääb mulje, et mida rohkem segadusse "filosoof" suudab kuulajat ajada, seda paremini ta oma tööd teeb.
Kreeka keeles tähendab filosoofia "tarkusearmastust". Filosoofiale on tüüpiline ratsionaalsete argumentide esitamine ja nende kritiseerimine ning refleksioon oma meetodi üle. (Wikipedia)
Ratsionaalsete argumentide esitamine ...
Ma olen tõesti loll või lihtsalt ei suuda mõista.
Inimene on küsimus.
Olulised asjad
Valimatult minu ümber liiklevad üksikisikust ettevõtjad räägivad ...
... ebaolulisest.
Ei saa välistada võimalust, et viga on minus.
Mind ei huvita, mida sa nädalavahetusel tegid, kui räigelt sa alkoholi rüüpasid ja pidu panid.
Kurb aga tõsi, liialt sageli kuulen tahtmatult just "mis eile tegid?" vestlusi ja ma ei mõista, mind jätavad seda laadi kogemused täiesti puutumata. Olen ma tõesti niivõrd sotsiaalsetest väärtustest kaugenenud?
Huvitav ei võrdu olulisega, aga kuidagi vastuoluline tundub mõelda, et mõnede kahekõne piirdubki paljalt huvitava sisuga - nende elu on nagu kollane ajakirjandus, mõttetu.
Aeg-ajalt üritan elunautijaid kiskuda sügavamatesse teemasse, aga tulemuseta, nagu nad ei oskakski mõelda "lõbukaugemalt" ja see tõsiselt ärritab mind. Ma tahan teada sinu mõtteid, mitte tegevusi.
Tegevused tüütavad mind: "Õnnitlen, sa tegid just midagi, mida on kogenud 80% ülejäänud arenenud maailmast." Mida see väärt on? SA OLED IGAV.
Kas inimesed kardavad oma mõtteid avaldada või neil tõesti ei toimu peas midagi muutuvat?
Ma tean, et toimub.
Kuidas seda kätte saada?
... ebaolulisest.
Ei saa välistada võimalust, et viga on minus.
Mind ei huvita, mida sa nädalavahetusel tegid, kui räigelt sa alkoholi rüüpasid ja pidu panid.
Kurb aga tõsi, liialt sageli kuulen tahtmatult just "mis eile tegid?" vestlusi ja ma ei mõista, mind jätavad seda laadi kogemused täiesti puutumata. Olen ma tõesti niivõrd sotsiaalsetest väärtustest kaugenenud?
Huvitav ei võrdu olulisega, aga kuidagi vastuoluline tundub mõelda, et mõnede kahekõne piirdubki paljalt huvitava sisuga - nende elu on nagu kollane ajakirjandus, mõttetu.
Aeg-ajalt üritan elunautijaid kiskuda sügavamatesse teemasse, aga tulemuseta, nagu nad ei oskakski mõelda "lõbukaugemalt" ja see tõsiselt ärritab mind. Ma tahan teada sinu mõtteid, mitte tegevusi.
Tegevused tüütavad mind: "Õnnitlen, sa tegid just midagi, mida on kogenud 80% ülejäänud arenenud maailmast." Mida see väärt on? SA OLED IGAV.
Kas inimesed kardavad oma mõtteid avaldada või neil tõesti ei toimu peas midagi muutuvat?
Ma tean, et toimub.
Kuidas seda kätte saada?
Kodu
Mis on kodu?
Kas kodu saab, tohiks muutuda?
Minu neli seina, turvatunne?
Vabadus?
Pere?
Üksiolemise rõõm?
Kas kodu saab, tohiks muutuda?
Minu neli seina, turvatunne?
Vabadus?
Pere?
Üksiolemise rõõm?
laupäev, 6. veebruar 2010
reede, 5. veebruar 2010
Asotsiaal
Valdavalt olen tundnud kritiseerivaid pilke minu sotsiaalsuse suhtes.
Igal inimesel kujunevad omad standardid ja neist kõige kaugemal sammuvad kujud tunduvad kummalised - nii peabki olema.
Maamuna koosneb suurtest isemõtlejatest ja kõik need tõprad mõtlevad sarnaselt.
Hämmastav?
Ühiskonna liikmed nagu püüdleks selle nimel, et muuta ümbritsev ühelöögiliseks, mis omakorda viib vaimse kärbumiseni. Omanäolisus tapetakse ja mis jääb meist alles?
Tippu saab jõuda ainult vastuvett ujudes ja kurat, ma ei taha, et keegi teine sinna jõuaks. Mina, mina, mina. Kahjuks peatatakse nii järvedes ujuvate kalakeste areng. Rüüpame seda sama saasta suppi ja usume, et mujal pole paremat. Võimalik, et ei olegi. Aga on.
Võimalused keerasid kogu inimkonna perse. Ameerika isemõtleja (nime ei mäleta) seletas eelnevalt suurepäraselt, et mitte öelda hämmastava lihtsusega.
Inimesed tunduvad olevat akvaariumis kalad. Nad teavad (arvavad), et rohkem võimalusi muudaks nende elu paremaks, aga et luua suurem kogus võimalusi tuleb ületada, hävitada piirid. Akvaariumi piirid, ilmselgelt, on tema seinad. Läbi klaasi paistev tundub meeliületav, üle prahi äge.
Jõudsime selleni, et klaasid on probleemiks, tuleb need lõhkuda. Aga mis juhtub, kui lõhkuda akvaarium? Kui palju suureneb kalade võimaluste hulk? Väljavaadete hulk tabab nulli enne, kui kala parketile kukub.
Järeldus: vähesed võimalused teevad meie elu õnnelikuks.
SITUATSIOON 1
Lähen teksapoodi. Ostan kahe minutiga omale teksapüksid, kuna mingil määramata põhjusel müüdi poes ainult ühte laadi jalariideid.
Ma olen õnnelik, sest ma tean, et ma sain parimad võimalikud teksad.
SITUATSIOON 2
Lähen, näiteks teksapoodi. Kulutan 2 tundi, et valida ja proovida pükse, mis ilmtingimata peavad olema minu jaoks kõige etemad. Valik on tohutu, 100 erinevat paari klassikuid vedelevad riiulil, neil puidust laudadel asetseb täiuslik paar. Olles veendunud oma otsuses, ostan omale lähemal kui täiuslikud püksid.
Poest väljudes tabab mind mõte: järsku ma ei saanudki perfektset toodet, järsku neil riiulitel lebavad püksid, mis jätavad praguse saasta teisele kohale. See tähendab, ma pean leppima keskmise väärtusega pükstega. Ma pean terve oma ülejäänud elu kandma pükse, mis ei pruugigi olla väga head.
Masendav, ma ei tunne rahulolu, rääkimata õnnest. Terve päeva närib mind mõte, et ma ei kasutanud kahte tundi oma elust otstarbekamalt ja ei ostnud kohe kõige sitemaid kaltse.
Järeldus: vähesed võimalused teevad meie elu õnnelikuks.
Kuna õnnelikkus sõelub tihti ajumassis, siis ei temast mööda vaadata. Õnnelikkus määrab elus palju, suhtumine übritsevasse sõltub märkamatult rohkesti enesetundest. Kurb inimene ei talu enda ümber rõõmsaid lapsi ja ta püüab oma olekuga teised muuta samasuguseks, sest ise muutuda tähendab Keskerakonnast lahkumist. Nii ei või! (Vabandan, naiivne)
Empaatiast saab rääkida ainult siis, kui keskkond koosneb pelgalt inimestest, kes sind tunnevad. Jah, ma ütlesin selle välja. Ma ei usu, et suudetakse kaasa tunda võõrastele.
Hoolimatusest ei saa samuti rääkida, kui tundeid hoitakse enda teada. Aga inimesed on juba sellised. Kõik, absoluutselt kõik inimesed õnnetu Maa peal arvavad, et nad hoiavad endaga kaasas mingit kuradi aaret (kuidas nemad elu mõistavad) ja eeldavad mõistmist. Viimast mainimata oodetakse kaastunnet, kuigi maailmad erinevad. Igal inimesel kujuneb oma maailm, oma kogemuste ja katsumuste tõttu ... (jätkub)
Nii palju mõtteid, nii vähe aega.
Igal inimesel kujunevad omad standardid ja neist kõige kaugemal sammuvad kujud tunduvad kummalised - nii peabki olema.
Maamuna koosneb suurtest isemõtlejatest ja kõik need tõprad mõtlevad sarnaselt.
Hämmastav?
Ühiskonna liikmed nagu püüdleks selle nimel, et muuta ümbritsev ühelöögiliseks, mis omakorda viib vaimse kärbumiseni. Omanäolisus tapetakse ja mis jääb meist alles?
Tippu saab jõuda ainult vastuvett ujudes ja kurat, ma ei taha, et keegi teine sinna jõuaks. Mina, mina, mina. Kahjuks peatatakse nii järvedes ujuvate kalakeste areng. Rüüpame seda sama saasta suppi ja usume, et mujal pole paremat. Võimalik, et ei olegi. Aga on.
Võimalused keerasid kogu inimkonna perse. Ameerika isemõtleja (nime ei mäleta) seletas eelnevalt suurepäraselt, et mitte öelda hämmastava lihtsusega.
Inimesed tunduvad olevat akvaariumis kalad. Nad teavad (arvavad), et rohkem võimalusi muudaks nende elu paremaks, aga et luua suurem kogus võimalusi tuleb ületada, hävitada piirid. Akvaariumi piirid, ilmselgelt, on tema seinad. Läbi klaasi paistev tundub meeliületav, üle prahi äge.
Jõudsime selleni, et klaasid on probleemiks, tuleb need lõhkuda. Aga mis juhtub, kui lõhkuda akvaarium? Kui palju suureneb kalade võimaluste hulk? Väljavaadete hulk tabab nulli enne, kui kala parketile kukub.
Järeldus: vähesed võimalused teevad meie elu õnnelikuks.
SITUATSIOON 1
Lähen teksapoodi. Ostan kahe minutiga omale teksapüksid, kuna mingil määramata põhjusel müüdi poes ainult ühte laadi jalariideid.
Ma olen õnnelik, sest ma tean, et ma sain parimad võimalikud teksad.
SITUATSIOON 2
Lähen, näiteks teksapoodi. Kulutan 2 tundi, et valida ja proovida pükse, mis ilmtingimata peavad olema minu jaoks kõige etemad. Valik on tohutu, 100 erinevat paari klassikuid vedelevad riiulil, neil puidust laudadel asetseb täiuslik paar. Olles veendunud oma otsuses, ostan omale lähemal kui täiuslikud püksid.
Poest väljudes tabab mind mõte: järsku ma ei saanudki perfektset toodet, järsku neil riiulitel lebavad püksid, mis jätavad praguse saasta teisele kohale. See tähendab, ma pean leppima keskmise väärtusega pükstega. Ma pean terve oma ülejäänud elu kandma pükse, mis ei pruugigi olla väga head.
Masendav, ma ei tunne rahulolu, rääkimata õnnest. Terve päeva närib mind mõte, et ma ei kasutanud kahte tundi oma elust otstarbekamalt ja ei ostnud kohe kõige sitemaid kaltse.
Järeldus: vähesed võimalused teevad meie elu õnnelikuks.
Kuna õnnelikkus sõelub tihti ajumassis, siis ei temast mööda vaadata. Õnnelikkus määrab elus palju, suhtumine übritsevasse sõltub märkamatult rohkesti enesetundest. Kurb inimene ei talu enda ümber rõõmsaid lapsi ja ta püüab oma olekuga teised muuta samasuguseks, sest ise muutuda tähendab Keskerakonnast lahkumist. Nii ei või! (Vabandan, naiivne)
Empaatiast saab rääkida ainult siis, kui keskkond koosneb pelgalt inimestest, kes sind tunnevad. Jah, ma ütlesin selle välja. Ma ei usu, et suudetakse kaasa tunda võõrastele.
Hoolimatusest ei saa samuti rääkida, kui tundeid hoitakse enda teada. Aga inimesed on juba sellised. Kõik, absoluutselt kõik inimesed õnnetu Maa peal arvavad, et nad hoiavad endaga kaasas mingit kuradi aaret (kuidas nemad elu mõistavad) ja eeldavad mõistmist. Viimast mainimata oodetakse kaastunnet, kuigi maailmad erinevad. Igal inimesel kujuneb oma maailm, oma kogemuste ja katsumuste tõttu ... (jätkub)
Nii palju mõtteid, nii vähe aega.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)