Sa oled mu peas.
Iga päev.
Ma kannatan.
Mine minema, sa hävitad mind.
Ma tahan olla üksi, sina tungid mu pähe ja paned mu mõtlema, mis võiks olla, mis oleks olnud ja mida pole.
Naljakas on see, et, mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem mulle tundub, et sa üritasid minuga kontakti luua, aga mina ... mida ma teen?
Kamp jorsse kogunesid, sina otsustasid mind kõnetada. Miks mind? Kujutan ma midagi ette?
Kas nägid sa minus midagi huvitavat või lõi välja tagasihoidmatu viisakus?
Ainult sina tead vastust.
Ma ... ma püüan ennast mõjutada, endale kinnitada, et mind tõmbab sinu poole ainult sinu füüsiline kuju. Ma ei tunne sind, aga miski su juures mõjub mulle.
Kas tõesti painab mind suutmatus mõista, mõista, mis tegelikult on oluline?
Ma ei saa aru.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar