"Viimane Laev" (Juhan Smuul)
Pärast surma ma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe.
Enne seda, mu kallis, sain taeva
ja õitseva maa Sinu käest.
Kõike näen:
kuidas valmivad viljad -
ilm on rõõmus ja imelik.
Ja ahastab süda - jäin hiljaks
meie tee pole kuigi pikk.
Lollilt elasin. Aastaid jääb väheseks.
Minu naine, mu armas, mu roos.
Sinult ühte vaid palun: et läheks
meie tee minu lõpuni koos.
Sina oled minu taevasina,
selles sinas tiirutav kull,
roosavarbune, nösunina,
üsna tark - ja vaid veidike hull.
Pärast surma ma laeva ei vaja.
Olles elus ma palun Su käest:
Ära iial mind minema aja,
minu viimaseks laevaks jää.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar