Ära situ minu hinge

„Kuigi ümbrus on sama, elab igaüks meist erinevas maailmas.“ (Arthur Schopenhauer)

teisipäev, 20. aprill 2010

Elust ja surmast.

Ma mäletan, ma olin noor.

Võimalik, et 10-aastane, kauge minevik ikkagi.

Ma hakkasin ühel ilusal päiksepaistelisel päeval mõtlema ... surmast. Idee kinnistus mulle pealukku ja raske koorem oli korraks kanda.

Ma mõtlesin vanaisast. Teda pole. Ma ei ole teda vist kunagi mäletanud. See teeb mind kurvaks. Sest ma tahan mäletada. Ma mäletan rohuaasa, mäletan tiiki, kinnikasvanud põlde, korrusmaju seismas kui sambad, metsa - männi, kuuse, kase. Mäletan õunapuu aeda, mis oli aiaga ümbritsetud, aga läbikäidav nagu punane väljak. Mäletan ema külma kätt, kui ta õhtul koju tuli. Ema külm käsi oli tol hetkel kõige soojem keha maailmas. See oli ema käsi. Minu ema polnud tihti kodus, ta kasvatas meie iseseisvust.

(Nüüd olen ma iseseisev. Sõltumatu, rohkem vaba, kui teised, sest mul pole piiravaid tuttavaid ...)

Mäletan küünlavalgusel istutuid õhtuid, maal käis elekter tihti eemal. Nii abituna pani meid tundma midagi, millest me haruharva mõtet koome.

Need kõige olulisemad väärtused meie elus kaotavad oma tähtsuse, sest nad on meiega kogu aeg.

Mäletan naabritüdrukut, kel vanust rohkem, vastupanu piisavalt, aga mind uksel ei suutnud hoida. Mäng tema toas pani mind mõtlema paljajalu treppidest ülesjooksmisest.

Mäletan külmi talvehommikuid, kui kooli pidi minema, aga meel jäi koju. Meel jäi koju tekile.

Mäletan, kuidas mu sõbrad mind aitasid, kuigi ma seda ei palunud. Ja ma tõukasin nad ära, nemadki pole rohkem, kui võõrad. Ka see teeb mind kurvaks.

Ma ei taha nii jätkata. Ma ei taha midagi muuta, sest järsku ma avastan, et kusagil on parem ja ma olen valesti elanud - ma olen eksinud terve elu ja eksin jätkuvalt ...

Mäletan kuuma suve, lapsed mängisid, mina nende seas. Hetked, mida ei taha unustada, aga nad mööduvad mu mälust siiski. Kas see polnudki midagi erilist? Pallimängud, vastu seina, vastu inimesi, kõik tundub kuidagi ähmane, kauge. Nagu poleks seda kunagi olnud ...

Mäletan õhtuseid (sageli ka ööseid) mänge, peitusmänge, gruppide iseeneslikud tekked, naer, pinge, võlts muserdus, grimass, taas naer. Lõbus oli, lõbus võis olla.

Nüüd olen ma natuke rohkem, kui täiskasvanu, nüüd pean olema tõsine. Sest ühiskond mu ümber on mures ja õnnelikkus ei sobi ühiskonda kuna ta vaid pärsib ja pärsib ... mind.

Mäletan jõge, kanuumatka ja pingutust ja võidutunnet. Ja üksi ootamise kaasnemist tähtsa võiduga. Ma võitsin, ma olin teistest parem! Tasus ära ja ma ootasin, ootasin kuni voolav vesi muutus rutiinseks ja meel muutus muserdaks. Sest polnud enam midagi, mida vaadata, jõgi kadus.

Mäletan torni, igatsen torni. Igatsen tornist avalduvat vaadet. Igatsen mõjutamata looduse harmooniat, tihedat metsa, imekäänulist jõge, loomi nautimas maad, ristikheina varju; autotühja silda, kiige kiiksumist (selja murdmist), naljaka kujuga kände, külma sooja õhku.

Mäletan talve, seitset mäge ja nende vallutamist. Mäletan mäel julgustmurdvaid hüppeid ja katkised kelke ja saani, mis võttis 5 poissi, et mäest üles tõugata, tõmmata. Mäletan ema heatahtlikke manitsusi ja kuuma jalavanne pärast kümneid tunde väljasveedetuid aegu. Ma armastasin talve, nüüd eelistan ma kodus istuda ja aknast lume sulamist vaadata, oodata rohutükki, et saaks seal peal palli veeretada.

Linn hävitas minu talverõõmud. Ma ei hooli enam aastaaegadest, rõve "linnamaastik" värvis lume mustaks ja viis kaugele. Ja mina lähen välja ja peaksin lund otsima hakkama?

Mäletan naaberkülas jalgpalli mängimist ja omaväravate löömist ja teiste pahameelt. See on kõigest mäng? Ei. Mitte miski siin elus pole mäng. Hoidke eemale oma elumaleteooriatega.

Mäletan kiindumust, tahtmist teistega aega veeta ja klammerdumise vältimist ja kaotamist.

Mäletan sünnipäevi, mäletan ühel sünnipäeval haige olemist - mumps. Ma veetsin aega üksi tühjas korteris, kuulasin Uno Loopi ja ma nautisin seda hetke. Minu üksiolemise rõõmu algus, millal see küll lõpeb?

Mulle meeldib üksi olla, kas nii jääbki? Ma lausa jumaldan tühja korterit, sellega kaasnevat melanhoolset vaikust ja mõtete segamatust. Ma ei taha, et keegi uksest sisse astuks ja minu rütmi katkestaks. Olen egoist, nartsist? Olen halb inimene? On defineerimine oluline? Filosoofias näiteks ei tohi defineerida.

Tahan olla, aga ei suuda ... isegi proovida mitte.

Vajan abi?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar