Ma tõesti ei suuda enam nii.
Mu pea on mõtetest koormatud.
Ma tahan rahu, hinges, peas, südames, tahan lihtsalt unustada, et olla terviklik.
Aga ma ei suuda.
Sest Sina ei lase mul.
Mul oli võimalus, võimalused ja ma ei kasutanud neid, ma ei kasutanud neid, et teha esimene samm, et väljendada kiindumust, tundeid, et näidata, et Sina oled mulle oluline mingil teadmata põhjusel milleni minu mõistus ei küündi.
Vältisin Sind terve õhtu, loomata silmkontakti, vahetades asukohta vastavalt sulle, tegin kõike vastupidi, MIKS KURAT KÜLL?!?!?
Ma kardan, kardan eksida, et Sina ei tunne nii ja siis minu seinad varisevad, ma langen häbisse ja kaevun pimedasse tuppa, et nautida seda, mida veel võimalik ...
Nüüd oled sa käest libisenud, läinud, mitte miski ei seo meid enam.
Ja see teeb mind kurvaks.
Sest, miski sinus tõmbas mind, aga vastuolu tõukas mind ennast iseenest.
Mis mul viga on?
Miks ma tunnen vajadust Sinu järele?
Millal see küll lõppeb?
... sest ma ei tea kaua ma suudan nii jätkata ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar