Ära situ minu hinge

„Kuigi ümbrus on sama, elab igaüks meist erinevas maailmas.“ (Arthur Schopenhauer)

laupäev, 25. september 2010

Järeldus

Mul on kaks mõtet.

Alustan esimesest.

Võimalik, et teisest, kes teab?

Mul on kõik olemas.

Pere, sõbrad, materiaalsed väärtused.

Mis sunnib mind ennast arendama, kui mul on juba kõik olemas?

Et tulevik helgemaks määrata?

Sest praegu ... praegu kõik toimib.

Järsku ma kasvan targemaks ja mõistan, et kogu see fäär, mis mind ümbritseb on tegelikult võlts, mingi mõttetu suitsukate?

Kas poleks siis kindlam hoida positsiooni, et olla ... õnnelik?

Olgem ausad, rahuolu ongi ju õnnelikkus.

Muidugi ei saa välistada võimalust, et jätkudes parendamise teemal, muutun ma veel rohkem rahulolevaks.

Kas riskida?

Väärt risk iseenesest, eks ole?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar