Kas tõesti elatakse, et teistele head meelt valmistada?
Minu jaoks tundub vale elada teiste jaoks, et teised elaksid sinu jaoks.
Niiviisi saab küll palju "sõpru" tekitada, aga mina ise?
Ma tahaks enne ise valmis saada, kui hakkan teiste nimel pingutama, et meeldida?
Kas elu idee on olla piisavalt meeldiv? Meeldida teistele, tähendab pingutada olla keegi, kes ma pole ... või siiski?
Ma olen mõttetu.
Kas inimesed tõesti hindavad materiaalseid väärtusi niivõrd palju kui nad seda välja näitavad?
Mõistmatu.
Asjad meie ümber peaksid olema vahendid millegi parema, vaimse loomiseks.
Mulle jääb tunne, et asjad eksisteerivad inimesetele hea tunde tekitamiseks.
Persse, nii raske on elada ja sealjuures mõelda: "Miks?"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar