... argpüks.
Miks ma nii arvan?
Ma olen üsna veendunud, et ma pole kunagi tüdrukule üle kahe sekundi otsa vaadanud ...
Ja midagi häirivat:
Kolm erinevat õpetajat on mulle öelnud, et ma olen kena (tõsiselt ka) - ilmselgelt tunnevad nad, et minu enesehinnangut on vaja kergitada.
Vahest ma mõtlen, et mulle on nii palju võimalusi antud ja mina lihtsalt ... ei taha? Ei huvita? Ei julge?
Peaksin ennast muutma, arenema selliseks nagu kõik tahavad olla: enesekindel, vaimukas, intelligentne.
Aga see pole mina, need eesmärgid tunduvad mõttetud.
Tagasihoidlikkus on voorus? Sest ... mõnus on olla, vedeleda, keegi ei oota sinult midagi, keegi ei looda ega küsi sinult midagi ja elu on tükkmaad lihtsam.
Lihtne elu on hea elu, eks ole? Pole vastutustunnet, pole kohustusi kellegi ees (peale enda) ja ... või olen ma hoopis luuser? Kas luuser mõtleb sellest, kas ta on luuser või mitte?
...
Sest ma tegelikult ei oota elult mitte midagi. Rahulolu teeb mind õnnelikuks, kellele ei meeldiks olla õnnelik?
Peaksin olema ambitsioonikas, tahtma osaleda kõiges võimalikus ja higistada rohkem teiste, kui enda pärast?
See hirmutab mind.
Seoses hirmuga, keegi ütles kunagi, et hirm tapab loovuse, hirm eksida. Mingil määramata põhjusel ei pea ma ennast "mitteloovaks", sest ma ei saa mainimata jätta neid korduvaid hetki, mil ma olen (tänu oma loovusele) teised enda ümber naerma käivitanud ...
Kirjutades nalja loomise protsessist - mul tekivad pähe kummalised seosed, kuidagi tahtmatult (ma oletan) ja siis ma valin ühe seose ja see võtab teised põlvest nõrgaks.
Vahepeal ma naeran omaette, mul on ülilahe mõtlemine!
Nartsist?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar