Minu ema on tüütu.
Mõistan, et ta endiselt tahab veel oma täiskasvanud lapse elus osaldeda, aga ... palun, otsi omale hobi!
Hommikul hambaid pestes pistab tema õnnetu pea ukse vahelt sisse ja kostub:
"Tahad ma teen sulle teed, võileiba? Võta banaani või õuna kooli kaasa, kui sa kodus süüa ei jõua. Vaata, et sa bussist maha ei jää (terve siinoldud ajaloo vältel olen seda ühe korra teinud, kummaline?). Kas sa täna esimesse tundi lähed? Mis kell sul tunnid lõppevad?"
Jõuan koolist koju:
"Kuidas koolis läks? Hinded said?"
Ei, ei, see pole kellegi hoolivus. See on terrorism kõige vaiksemal kujul. Ma olen küll väike riik, aga see ei tähenda, et ma ei pürgi oma iseseisvuse taotlemise poole.
"Iseseisvus on riigi üks esmastest tunnustest."
Jah, muidugi, miks see "tahan olla iseseisev" koos emaga elab? Paljas mõte juba tööl käimisega alustada (oma pinna alustala) ausalt öeldes hirmutab mind. See tähendaks ülejäänud elu algust, lapsepõlve lõppu, raha teenimise mõtte salgamist ja sattuks vastuollu, minu kui muidusööja parasiitlusega. Peremeesorganism pole veel surnud ...
Tahan olla vaba ja sõltumatu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar