Kooli lõpp läheneb, peaksin pühendama ennast ja end eksamitele, aga ma ei tee seda.
Proovikirjand oli, oleks võinud mitte olla, teate seda tunnet ... et see jama on nii katki juba, et siin pole enam midagi teha?
Vot see tunne valdab mu õrna meelt praegusel õnnetul hetkel.
Loogiline mina: õpetaja pani kõigile vähem punkte, et motiveerida ennast parendama, võtma viimast viimasest ajast.
Reaalsus: inimene peab ikka haige tõbras olema, et midagi sellist teha. Kujutan ette, et mõni vend hakkas just selle pärast nädalavahetusel jooma. Tõsiselt ka. Nipp on käes, miks mitte?
Mis mind kõige rohkem häirib on see, et SISU, kõige olulisem neist, oli 2. Minu jaoks tähendab see seda, et minu mõtted on 40% ulatuses õiged ... oh sittagi, mu mõtted räägivad teisest ja pealkiri ootab kolmandat.
Käes on hetk, mil pikne ründab sind (eesti keele tund) ja sa avastad, et sa oled ebakompetentne lõpetama gümnaasiumit.
Rääkides sõnast lõpetama, kas pole mitte kummalise tähendusega sõna? Kõik asjad on lõpetatud, kui see keegi, see lõpetaja seda otsustab. Pean silmas fakti, et lõpetamine, kui protsess, ei eelda kindlat tulemust. Seega sõltumata tulemusest, mis on kas hea või halb (sõltuvalt inimesest) me ei saa öelda, et mingi asi on pooleli. Sest pooleli oleva asja tulemus on hea, mis võib olla ka lõpetatud asja halb tulemus.
Liiga palju?
Täiesti teise funktsiooni ... mis teeb elust elu? Inimesed meie ümber, eks ole? Aeglane enesetapumõtetega klienditeenindaja võtab 2 minutit minu ajast veel rohkem, sest tal on tõsiselt masendav tuju. Seega, sõltumatus on vabadus. Sest olles sõltumatu ei piira mind teised inimesed.
Kas ma peaksin tahtma olla sõltumatu, minu mõistes vaba? Huvitav asi see vabadus, eks ole? Kõik, absoluutselt kõik sõjad (ainukesed ajalooliselt tähtsad sündmused) on põhjustatud vabaduse piiramisest. Aga, kas tänapäeva "vaba" inimene ikkagi mõistab, missugune vastutus talle tegelikult on langetatud? Hoida vabadust, hoida seda iseenesest mõistetavalt, hoida, aga tegelikult mitte hoida?
Sest, et tegelikult pole ju mitte keegi vaba. Kahjuks? Õnneks?
Võtame näiteks moraalselt vabad inimesed, nende hulgas sotsiopaadid, nemad on ühed vähestest, kes on niiöelda vabad, pigem valikuta, aga siiski. Ei pea vist väitma, et sotsiopaadid pole "head" inimesed, aga sellegipoolest peavad nemadki külastama kaubanduskeskust, et osta omale, ma ei tea, nuga?
Mis selle tekstiseina mõte on?
Idee on see, et ühiskond pole karvavõrdki muutunud. Vabadus oli oluliseim eile, on täna ja ka tulevikus.
Aga miks mulle tundub, et "mõned" meist ei tahtvat seda mõista?
Ka mitte homme?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar