Ma siin mõtlesin, et järsku ... järsku polegi rohkem vaja.
Kas inimene mõistab, kui ta on jõudnud hetke, kus tal on kõik olemas?
Sest olgem ausam, alati võib eksisteerida tunne, et midagi on nagu puudu. Seda tunnet ei ole võimalik alla suruda.
Seega, mina otsustan, et just praegusel hetkel on mul kõik olemas. Ma ei taha elult mitte midagi, vähemalt lähima 4 tunni jooksul mitte.
Olgu, mina, kui ka ühiskonna täisõiguslik liige pean püüdlema rohkem mõjuvate eesmärkideni.
Pean püüdlema ... kuidagi vastumeelt kõlab see tähtede kooskõla.
Ma ei ole mässaja, õigemini ma ei taha olla mässaja, sest see viiks mind tagasi/edasi puberteedi ikka, seda peab kartma.
Lihtsalt vahest mulle tundub, et inimestele ei meeldi mõelda, pigem on nad rahul sellega, et elutee viib neid ühes suunas.
Unustatakse püüdlemine millegi veel vahvama ja parema poole. Elu kvaliteet?
See idee ärritab mind.
Ma ei tea miks.
Või tean?
Persse, see teema on nüüd ammendatud, sest mina ütlen nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar