Hämmastav, kui mööda on võimalik teemast sõita. Tahtsin rääkida eelmises postitused surmast, aga heietasin kustumata mälestuste kallal. Vähemalt minul oli huvitav, ma ei arvanud, et ma nii suurejoonelisi mälestusi oman.
Olen natuke õnnelikum, aga välja ei näita. Teised näevad ja tahavad seda hävitada. Ma tean, et see on nii.
Niisiis, surmast. Ma olin kümneaastane, mingil määramata põhjusel meenus mulle mu kadunud ja kõigest väest hoolimata võõras vanaisa. Ta suri, kangekaelsusse, väidab mu ema ja ega ma temast lahku ei arvagi, pole lihtsalt millelegi toetuda. Ma ei tundnud seda meest. Olen ta kirju lugenud, need oli teravad ja tabavad. Midagi sellist, mida mõned minu puhul on maininud. Ilmselgelt vajan tema endaga mingil moel sidumist. Miks see küll nii on? Juured? Autunne? Väärsustunne?
Kurat võtku! Surmast räägin ju ometigi. Ma ei käinud tema matustel, ma olin veel liialt väikene (mitte minu sõnad loomulikult), ega ma muidugi midagi mäletanud oleks. Ema muide räägib, et ta on vihane oma isa peale, et minu vanaisa enese, põhimõtteliselt, tappis. Oleks olnud ka minul meesfiguur, palju teadev mees, elus. Võib-olla oleksin ka mina teisiti välja kukkunud, vististi oleksin parem inimene olnud.
Raisk! Surm! Nii laialivalguv olin ma ainult oma eelmises postis ... ja üleelmises ... ja kõigis?
Igatahes vanaisa surm meenus mulle äkitselt ja ma sattusin paanikasse. Taipasin, et kõik inimesed surevad kord, tähendab ka mina suren ühel päeval. Ma olin tol hetkel voodis, teised magasid, mina ei suutnud uinuda. Mõte painas mind, hoidis mind üleval nagu ebamugav mühk mu voodi tasapinnal.
Ma suren ja mis saab edasi. Mind ei ole enam, ma ununen teiste meelest, sest elus siin maal on kõvasti olulisem, kui "mitte" elus. Ja nii peabki olema, muidu ei suudaks keegi jätkata, aga inimesed peavad jätkama, et võtta elust, mis veel võtta annab. Nautida ometigi!
Niisiis, ma ei suutnud uinuda ja ma oleksin ääre pealt nutma puhkenud, pelgalt mõttest nutta ja igatseda, igatseda midagi, mida ei oska igatseda.
Mul on ainult üks elu. Persse pikem, ekslikult rohkem andev perspektiiv?
Oh, kas aitaks küll keegi kivi mu seljalt lahti siduda.
Mina enam ei jõua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar