Intuitiivne mõtlemine, tema kõige labasemal viisil, wooohooo!
Vahepeal mõtlen, et ma olen lihtsalt üks kiimas teismeline, kes tahab tütarlast "kasutada".
See mõte häirib mind. Ausalt ka.
Tihti istun ma teiste jorssidega koos, nemad näitavad näpuga ja ütlevad, et kurat see pihv on üks kahest kooli pandavamaist eidest. Ma tahaksin midagi öelda, aga ma ei julge?
Esimene reageering on, et "türa, sa oled ikka valus pede!". Mina ei näe tüdrukuid lihtsalt ainult selles valguses või ma lihtsalt ei suuda olla niivõrd aus?
Mingil põhjusel ei suuda ma ennast eristada teistest minu vanustest poistest või noh distinktiivselt, silmapaistvalt.
Kas ma peaksin suutma seda teha? Kas mul on tõesti mingi tohutu erinemisvajadus?
Kas mina olengi emo?
Pingutasin üle. Ma ei salli emosid. Need on need tüübid, kes räägivad, kui jõhker on ühiskond ja kui pinnapealne inimene on ja siis kulutavad kolossaalselt suure koguse aega ja raha oma välimuse peale, et paista välja teistest "tavalistest".
No palun.
Keda nad petta tahavad?
Tundub nagu emod pole ikka veel taibanud, et kõik inimesed on erinevad, igaühel neist on oma mõttemaailm, mis on kujunenud kogumuste abiga.
Emod ei erine ülejäänudest "hispaaniaeestlastest", kes krutivad ennast võimalikult püssiks, et halli massi seest välja paista.
Ma olen eriline, lõigun rannet, värvin juuksed mustaks ja augustan ennast ...
Mina ei mõista emode mõttemaailma? Pole välistatud.
Maailmas on rohkem mõistmatuid või siis "arvan, et mõistan" asju, kui mõistetatavaid asju.
Raske asi see
...
elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar