Käisin täna Intellektikal, mitte just vabatahtlikult, aga demokraatia ongi ju paljas soov iga anarhisti südames ...
Tema vaatas, kui mina teda vaatasin. Üldse, mulle kuidagi meeldib teda vaadata (jälgida, olen maniakk) koolis ka.
Tema on kena, aga kas ainult selle pärast? Kas ma olen tõesti nii pinnapealne nagu ülejäänud "mehed", välimus ... silm lausa puhkab ja mõte?
Meie pilgud kohtuvad rohkem, vähem sõltuvalt olukorrast. Vahepeal ma ei saa aru, kes keda esimesena vaatas ja siis mulle tundub, et tema vaatab mind ja siis ma vaatan teda ja pilgud kohtuvad, nii sekundiks.
Ma ei taha jätta kiibitseja muljet, aga ... järsku ma olen?
Kummaline on see, et tema vaatab alati vastu. Alati.
Keegi teine ei tee seda või lihtsalt mul jätkub silmi vaid talle?
Pidevalt mõtlen vaid talle, mõistmatu.
Korrutan endale, et ta on atraktiivse välimusega, kupli all vatt. Aga ... see kuidagi ei mõju.
Tema on püüdnud minuga rääkida, lausa 3 korda, mina jään napisõnaliseks (olen ma idioot?) ja ei näita absoluutselt huvi välja (olen arg?), kuigi mind tõesti huvitab, mis tema peas liigub.
Vahest mõtlen, et tema on lihtsalt üks tavaline plastik. Samasugune nagu kõik ülejäänud päevitunud ja tumedapäised "eestlased".
Tütarlaps peabki olema atraktiivne, et ennast müüa, tähendab, et mehed temaga suhelda tahaks ... keegi ei taha neist üksi jääda ...
Ükskord oli temal sünnipäev, õnnitledes langes tema mulle kaela, minu elu kõige kiiremad sekundid, ma absoluutselt ei mäleta seda kahte sekundit, eufooria?
Ma tahaksin veel tema lähedust tunda, aga kurat see on nii füüsiline. Kas mulle meeldibki tema füüsiline olek?
Ma olen nii pealiskaudne ... masendav lihtsalt.
Pean välja mõtlema viisi, kuidas õppida teda tundma niimoodi, et vestlus ei käiks ümber lihtsate asjade, mis on küll mingil määral olulised, kui täiesti ebahuvitavad.
Türa, ma olen ikka nii segaduses.
Vajan abi.
(mõtlen vaid sulle)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar