Pean silmas seda, et mina pole vististi tegude mees.
Tähendab, ma mõtlen, ma arvan, et isegi liialt, aga teha midagi, teostada valminud ideed ...
See tundub kuidagi teisejärguline, sest milleks ometi?
Mõte on valmis, ma naudin ühte mõtet ja jagada teistega seda tundub väärtusetu?
Mis kasu ma sellest saan? (ratsionaalne mõtlemine)
Suhted, tuttavad, sõbrad? Sest mul on tohutu vajadus kuuluda gruppi?
Järsku mulle meeldib üksi olla? Halada siin blogis ja mõelda vastustele ainuisikuliselt?
Oma mõte, rahuldav mõte.
Lasta ennast teistel muuuta?
Ma ei taha muutuda.
Olen endaga rahul?
Ei ole, alati saab paremaks muutuda, alati halvemaks. Kes otsustab hea/halva piiride üle?
Piirid peavad olema, muidu ei oskaks me elada.
Kas ikka peavad?
Nii palju küsimusi, nii ühekülgsed vastused ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar