Järeldus volüüm 2

Mis on meie ühiskonna kõige suurem probleem?

Inimesed ei tunne iseennast.

Inimesed ei tunne iseennast, aga suudavad määrata, ma ei tea, pelgalt välimus põhjal, näiteks, kellegi teise mõttemaailma, elu sügavuse.

Ma teen seda ise ka. Mõtetes muidugi, pole veel "karmi tõde" kellelegi näkku pritsinud.

Ja ega vist nii ei tohikski.

Tuleb olla hea.

Aga siiski, ma ei tunne iseennast ja julgen ka teistele samasuguse sildi külge kleepida.

Ma jälgin, vaatlen ja teen järeldused. Kõikidel on palju ühist.

Mina arvan nii.

Nüüd jõuan punktini, mis mind tegelikult häirib.

Ma ja ka teised (täiesti perses, kui raske on sünonüüme välja mõelda kirjeldamaks massi) ei tahagi tegelikult ennast tunda.

Pean silmas seda, et keegi ei tunnista iseendale oma keskpärasust, veel vähem "vähemkui" keskpärasust. Endaga ei olda ausad. Mina ka pole.

Olen ma nüüd silmakirjalik? Seda sõna võib igast mõttest välja imeda, kui semantika türann ollakse.

Aga see selleks.

Näiteks, ma võin mõelda, et ma olen keskpärane, aga sisimas, ma tunnen, et ma olen midagi rohkemat.

Nagu kontrollimatu mõte või midagi. Aju valesti ühendatud või midagi.

Seletamatu.

Mul on ka alust arvata, et ma pole ainuke, kes selliste sundmõtetega kakleb.

Sõnadesse panna ... ei siiski, ma olen keskpärane, kui sellist sõna saab/võib/tohib elusolendi juures kasutada?

Täiesti teine vaatenurk, eks ole?

Inimesi ei saa mõõta. Fakt. Punkt.

Aga meie, inimesed oleme veendunud, et seda peab tegema, kas siis IQ-või palganumbriga.

Läbi sajandite on nagu kestnud mingi võistlus, et teha kindlaks, kes siiski on PAREM inimene.

Teadlased töötavad selle kallal, et võimalikult täpselt määrata intelligentsust.

Samas võiks ju kogu selle kapitali millegi ehtsama valmistamiseks.

Võiks anda kõikidele abivajajatele õnge, mitte kala. =)

(sihitu interneti määrimine 1-0 progressiivus)