Ära situ minu hinge

„Kuigi ümbrus on sama, elab igaüks meist erinevas maailmas.“ (Arthur Schopenhauer)

teisipäev, 20. aprill 2010

Tere! Mina olen kaugel teist.

Ma ei ole hea inimene. Ma tean, et inimesed meie ümber peaksid mulle kõige olulisemad olema. Aga nad ei ole.

Mind ei huvita. Inimesed kujundavad minu elu minu enda ümber. Ja mul on täiesti suva.

Ma näen, kuidas ettevõtlikumad püüavad mind urust välja tõmmata, aga ma nagu ei taha või ei oska olla tõmmatud. Tõmmata välja urust päikse kätte, rõõmsa sotsiaalsuse kätte.

Sõbrad on meie kõige tähtsam väärtus.

Ma võin öelda seda lõpmatuid arv kordi ja ma olen seda teinud. Endiselt, ma ei suuda hoolida kellegist teisest peale ... ka endast mitte. Milline inimene 18-aastaselt tahab olla niivõrd vaba, et ta sild muu ühiskonnaga koosneb mädanenud puidust. Või ei, oleks ühendus mädanenud, oleks kunagi midagi olnud.

Aeg-ajalt liigub mõte elukoha vahetamise süüdistamisele. Mul läks hästi, ma olin liider, ilma enesele teadmata, ma olin klassitola, mina rääkisin, teised naersid; ja see meeldis mulle, ma arvan, et ma olin õnnelik.

Kui "teised" mind kõnetavad, ma ei vaevu pühenduma. Ma olen nagu kusagil eemal ja ma vastan mõttetu, mitte kuskile viiva sõnamoodustisega, sest ma ei pea tähtsaks neid hetki elus, mis tegelikult võivad kõige rohkem tähendada.

Keegi tark mees ütles, et ära pööra tähelepanu sellele, mida keegi ütleb, vaid jälgi ta käitumist. Sest inimene võib öelda, mida tahes. Keelel ei ole füüsilisi takistusi. Käitumine näitab inimest palju tõetruumas valguses, kui miski muu.

Mind painab üks mõte. See on vana mõte. Ma eksisin, aga ma ei tunnistanud oma viga. Ma olin äpu. Ma tegin Temale haiget, kogemata, ma ei tahtnud. Ma ei suutnud otsustada, mida teha ... ja ma ei teinudki midagi.

Ma ei palunud vabandust ja see kõrvetab mu hinge. Miks? Südametunnistus? Ma tahan unustada või paluda vabandust, nüüd, aasta hiljem, aga me ei julge. Sest järsku ta ei mäleta ... järsku oli sündmus tema jaoks tähtsusetu, järsku tema unustas?

Siis langen ma häbisse. Puhuda miskit nii tillukest tähtsusetut suureks. Häbi ma kardan.

Hirm tõesti piiritleb meid. Ma ei süüdista ühiskonda eksimuste ära märkimisel ja meelde tuletamisel.

Miks ma valetan ...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar