Ära situ minu hinge

„Kuigi ümbrus on sama, elab igaüks meist erinevas maailmas.“ (Arthur Schopenhauer)

reede, 5. veebruar 2010

Asotsiaal

Valdavalt olen tundnud kritiseerivaid pilke minu sotsiaalsuse suhtes.

Igal inimesel kujunevad omad standardid ja neist kõige kaugemal sammuvad kujud tunduvad kummalised - nii peabki olema.

Maamuna koosneb suurtest isemõtlejatest ja kõik need tõprad mõtlevad sarnaselt.

Hämmastav?

Ühiskonna liikmed nagu püüdleks selle nimel, et muuta ümbritsev ühelöögiliseks, mis omakorda viib vaimse kärbumiseni. Omanäolisus tapetakse ja mis jääb meist alles?

Tippu saab jõuda ainult vastuvett ujudes ja kurat, ma ei taha, et keegi teine sinna jõuaks. Mina, mina, mina. Kahjuks peatatakse nii järvedes ujuvate kalakeste areng. Rüüpame seda sama saasta suppi ja usume, et mujal pole paremat. Võimalik, et ei olegi. Aga on.

Võimalused keerasid kogu inimkonna perse. Ameerika isemõtleja (nime ei mäleta) seletas eelnevalt suurepäraselt, et mitte öelda hämmastava lihtsusega.

Inimesed tunduvad olevat akvaariumis kalad. Nad teavad (arvavad), et rohkem võimalusi muudaks nende elu paremaks, aga et luua suurem kogus võimalusi tuleb ületada, hävitada piirid. Akvaariumi piirid, ilmselgelt, on tema seinad. Läbi klaasi paistev tundub meeliületav, üle prahi äge.

Jõudsime selleni, et klaasid on probleemiks, tuleb need lõhkuda. Aga mis juhtub, kui lõhkuda akvaarium? Kui palju suureneb kalade võimaluste hulk? Väljavaadete hulk tabab nulli enne, kui kala parketile kukub.

Järeldus: vähesed võimalused teevad meie elu õnnelikuks.


SITUATSIOON 1

Lähen teksapoodi. Ostan kahe minutiga omale teksapüksid, kuna mingil määramata põhjusel müüdi poes ainult ühte laadi jalariideid.
Ma olen õnnelik, sest ma tean, et ma sain parimad võimalikud teksad.


SITUATSIOON 2
Lähen, näiteks teksapoodi. Kulutan 2 tundi, et valida ja proovida pükse, mis ilmtingimata peavad olema minu jaoks kõige etemad. Valik on tohutu, 100 erinevat paari klassikuid vedelevad riiulil, neil puidust laudadel asetseb täiuslik paar. Olles veendunud oma otsuses, ostan omale lähemal kui täiuslikud püksid.

Poest väljudes tabab mind mõte: järsku ma ei saanudki perfektset toodet, järsku neil riiulitel lebavad püksid, mis jätavad praguse saasta teisele kohale. See tähendab, ma pean leppima keskmise väärtusega pükstega. Ma pean terve oma ülejäänud elu kandma pükse, mis ei pruugigi olla väga head.

Masendav, ma ei tunne rahulolu, rääkimata õnnest. Terve päeva närib mind mõte, et ma ei kasutanud kahte tundi oma elust otstarbekamalt ja ei ostnud kohe kõige sitemaid kaltse.

Järeldus: vähesed võimalused teevad meie elu õnnelikuks.


Kuna õnnelikkus sõelub tihti ajumassis, siis ei temast mööda vaadata. Õnnelikkus määrab elus palju, suhtumine übritsevasse sõltub märkamatult rohkesti enesetundest. Kurb inimene ei talu enda ümber rõõmsaid lapsi ja ta püüab oma olekuga teised muuta samasuguseks, sest ise muutuda tähendab Keskerakonnast lahkumist. Nii ei või! (Vabandan, naiivne)

Empaatiast saab rääkida ainult siis, kui keskkond koosneb pelgalt inimestest, kes sind tunnevad. Jah, ma ütlesin selle välja. Ma ei usu, et suudetakse kaasa tunda võõrastele.

Hoolimatusest ei saa samuti rääkida, kui tundeid hoitakse enda teada. Aga inimesed on juba sellised. Kõik, absoluutselt kõik inimesed õnnetu Maa peal arvavad, et nad hoiavad endaga kaasas mingit kuradi aaret (kuidas nemad elu mõistavad) ja eeldavad mõistmist. Viimast mainimata oodetakse kaastunnet, kuigi maailmad erinevad. Igal inimesel kujuneb oma maailm, oma kogemuste ja katsumuste tõttu ... (jätkub)


Nii palju mõtteid, nii vähe aega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar