Ära situ minu hinge

„Kuigi ümbrus on sama, elab igaüks meist erinevas maailmas.“ (Arthur Schopenhauer)

pühapäev, 14. veebruar 2010

Kaugemale kui mõte?

Pean silmas seda, et mina pole vististi tegude mees.

Tähendab, ma mõtlen, ma arvan, et isegi liialt, aga teha midagi, teostada valminud ideed ...

See tundub kuidagi teisejärguline, sest milleks ometi?

Mõte on valmis, ma naudin ühte mõtet ja jagada teistega seda tundub väärtusetu?

Mis kasu ma sellest saan? (ratsionaalne mõtlemine)

Suhted, tuttavad, sõbrad? Sest mul on tohutu vajadus kuuluda gruppi?

Järsku mulle meeldib üksi olla? Halada siin blogis ja mõelda vastustele ainuisikuliselt?

Oma mõte, rahuldav mõte.

Lasta ennast teistel muuuta?

Ma ei taha muutuda.

Olen endaga rahul?

Ei ole, alati saab paremaks muutuda, alati halvemaks. Kes otsustab hea/halva piiride üle?

Piirid peavad olema, muidu ei oskaks me elada.

Kas ikka peavad?

Nii palju küsimusi, nii ühekülgsed vastused ...

Mina olengi ...

... argpüks.

Miks ma nii arvan?

Ma olen üsna veendunud, et ma pole kunagi tüdrukule üle kahe sekundi otsa vaadanud ...

Ja midagi häirivat:
Kolm erinevat õpetajat on mulle öelnud, et ma olen kena (tõsiselt ka) - ilmselgelt tunnevad nad, et minu enesehinnangut on vaja kergitada.

Vahest ma mõtlen, et mulle on nii palju võimalusi antud ja mina lihtsalt ... ei taha? Ei huvita? Ei julge?

Peaksin ennast muutma, arenema selliseks nagu kõik tahavad olla: enesekindel, vaimukas, intelligentne.

Aga see pole mina, need eesmärgid tunduvad mõttetud.

Tagasihoidlikkus on voorus? Sest ... mõnus on olla, vedeleda, keegi ei oota sinult midagi, keegi ei looda ega küsi sinult midagi ja elu on tükkmaad lihtsam.

Lihtne elu on hea elu, eks ole? Pole vastutustunnet, pole kohustusi kellegi ees (peale enda) ja ... või olen ma hoopis luuser? Kas luuser mõtleb sellest, kas ta on luuser või mitte?

...

Sest ma tegelikult ei oota elult mitte midagi. Rahulolu teeb mind õnnelikuks, kellele ei meeldiks olla õnnelik?

Peaksin olema ambitsioonikas, tahtma osaleda kõiges võimalikus ja higistada rohkem teiste, kui enda pärast?

See hirmutab mind.

Seoses hirmuga, keegi ütles kunagi, et hirm tapab loovuse, hirm eksida. Mingil määramata põhjusel ei pea ma ennast "mitteloovaks", sest ma ei saa mainimata jätta neid korduvaid hetki, mil ma olen (tänu oma loovusele) teised enda ümber naerma käivitanud ...

Kirjutades nalja loomise protsessist - mul tekivad pähe kummalised seosed, kuidagi tahtmatult (ma oletan) ja siis ma valin ühe seose ja see võtab teised põlvest nõrgaks.

Vahepeal ma naeran omaette, mul on ülilahe mõtlemine!

Nartsist?

laupäev, 13. veebruar 2010

Kes ma olen?

Intuitiivne mõtlemine, tema kõige labasemal viisil, wooohooo!

Vahepeal mõtlen, et ma olen lihtsalt üks kiimas teismeline, kes tahab tütarlast "kasutada".

See mõte häirib mind. Ausalt ka.

Tihti istun ma teiste jorssidega koos, nemad näitavad näpuga ja ütlevad, et kurat see pihv on üks kahest kooli pandavamaist eidest. Ma tahaksin midagi öelda, aga ma ei julge?

Esimene reageering on, et "türa, sa oled ikka valus pede!". Mina ei näe tüdrukuid lihtsalt ainult selles valguses või ma lihtsalt ei suuda olla niivõrd aus?

Mingil põhjusel ei suuda ma ennast eristada teistest minu vanustest poistest või noh distinktiivselt, silmapaistvalt.

Kas ma peaksin suutma seda teha? Kas mul on tõesti mingi tohutu erinemisvajadus?

Kas mina olengi emo?

Pingutasin üle. Ma ei salli emosid. Need on need tüübid, kes räägivad, kui jõhker on ühiskond ja kui pinnapealne inimene on ja siis kulutavad kolossaalselt suure koguse aega ja raha oma välimuse peale, et paista välja teistest "tavalistest".

No palun.

Keda nad petta tahavad?

Tundub nagu emod pole ikka veel taibanud, et kõik inimesed on erinevad, igaühel neist on oma mõttemaailm, mis on kujunenud kogumuste abiga.

Emod ei erine ülejäänudest "hispaaniaeestlastest", kes krutivad ennast võimalikult püssiks, et halli massi seest välja paista.

Ma olen eriline, lõigun rannet, värvin juuksed mustaks ja augustan ennast ...

Mina ei mõista emode mõttemaailma? Pole välistatud.

Maailmas on rohkem mõistmatuid või siis "arvan, et mõistan" asju, kui mõistetatavaid asju.


Raske asi see

...

elu.

Eluvõõras

Käisin täna Intellektikal, mitte just vabatahtlikult, aga demokraatia ongi ju paljas soov iga anarhisti südames ...

Tema vaatas, kui mina teda vaatasin. Üldse, mulle kuidagi meeldib teda vaadata (jälgida, olen maniakk) koolis ka.

Tema on kena, aga kas ainult selle pärast? Kas ma olen tõesti nii pinnapealne nagu ülejäänud "mehed", välimus ... silm lausa puhkab ja mõte?

Meie pilgud kohtuvad rohkem, vähem sõltuvalt olukorrast. Vahepeal ma ei saa aru, kes keda esimesena vaatas ja siis mulle tundub, et tema vaatab mind ja siis ma vaatan teda ja pilgud kohtuvad, nii sekundiks.

Ma ei taha jätta kiibitseja muljet, aga ... järsku ma olen?

Kummaline on see, et tema vaatab alati vastu. Alati.

Keegi teine ei tee seda või lihtsalt mul jätkub silmi vaid talle?

Pidevalt mõtlen vaid talle, mõistmatu.

Korrutan endale, et ta on atraktiivse välimusega, kupli all vatt. Aga ... see kuidagi ei mõju.

Tema on püüdnud minuga rääkida, lausa 3 korda, mina jään napisõnaliseks (olen ma idioot?) ja ei näita absoluutselt huvi välja (olen arg?), kuigi mind tõesti huvitab, mis tema peas liigub.

Vahest mõtlen, et tema on lihtsalt üks tavaline plastik. Samasugune nagu kõik ülejäänud päevitunud ja tumedapäised "eestlased".

Tütarlaps peabki olema atraktiivne, et ennast müüa, tähendab, et mehed temaga suhelda tahaks ... keegi ei taha neist üksi jääda ...

Ükskord oli temal sünnipäev, õnnitledes langes tema mulle kaela, minu elu kõige kiiremad sekundid, ma absoluutselt ei mäleta seda kahte sekundit, eufooria?

Ma tahaksin veel tema lähedust tunda, aga kurat see on nii füüsiline. Kas mulle meeldibki tema füüsiline olek?

Ma olen nii pealiskaudne ... masendav lihtsalt.

Pean välja mõtlema viisi, kuidas õppida teda tundma niimoodi, et vestlus ei käiks ümber lihtsate asjade, mis on küll mingil määral olulised, kui täiesti ebahuvitavad.

Türa, ma olen ikka nii segaduses.

Vajan abi.

(mõtlen vaid sulle)

Eneseleidmiseks ...

Kas ma olen sitakott või mind lihtsalt ei huvita?

Pean silmas seda, et teiste poolt läbiviidud tegevused ei paku mulle absoluutselt huvi ... või olen ma liiga arg, et tunda huvi, küsida?

Ma olen üsna kindel, et inimesed mingil tasandil pakuvad mulle huvi. Seda just idee, mõtte tasandil, mitte tegude tasandil.

Mind tõesti häirib see, et teiste teod on tähtsusetud ja minu teod ... valimatud, juhtus nii.

Või ma peaksin läbi tegude otsustama teiste ideaoloogia kui sellise üle?

Nonii ...

Teod iseloomustavad inimesi, õigeid ega valesid tegusid pole olemas. On olemas teod, mis alluvad universaalsele sallivusprintsiibile ja teod, mis tunduvad kummalised, sobimatud (eksimused?) enamikele.

Seega, kuidas tunda inimest, kui see raisk eksib. Pidevalt (minu jaoks). Ma saan teada, et ta pole määranud head/halba ja just see lihtsalt masendab mind ...

Mõtlen endast kui tolerantsest inimesest, samas sallivuspiir on üsna kaljune (tugev, noh!).

Kui ma mõtlen, et see miski ei meeldi mulle, aga ei ütle seda välja ... kas ma olen siis salliv? Silmakirjalik? Ei julge oma arvamust avaldada? Ei taha, et keegi mu maailma muudaks?

Originaalsus vajab hoidmist, kahtlemata, aga mis hinnaga? Asotsiaalsuse?

Kas kõik inimesed peavad tahtma kuuluda mingisugusesse gruppi, et tunda end hästi, osaleda mingis sotsiaalses lepingus?

Kas tõesti?

Kas tõesti elatakse, et teistele head meelt valmistada?

Minu jaoks tundub vale elada teiste jaoks, et teised elaksid sinu jaoks.

Niiviisi saab küll palju "sõpru" tekitada, aga mina ise?

Ma tahaks enne ise valmis saada, kui hakkan teiste nimel pingutama, et meeldida?

Kas elu idee on olla piisavalt meeldiv? Meeldida teistele, tähendab pingutada olla keegi, kes ma pole ... või siiski?

Ma olen mõttetu.


Kas inimesed tõesti hindavad materiaalseid väärtusi niivõrd palju kui nad seda välja näitavad?

Mõistmatu.

Asjad meie ümber peaksid olema vahendid millegi parema, vaimse loomiseks.

Mulle jääb tunne, et asjad eksisteerivad inimesetele hea tunde tekitamiseks.

Persse, nii raske on elada ja sealjuures mõelda: "Miks?"

neljapäev, 11. veebruar 2010

Elutüütav

Minu ema on tüütu.

Mõistan, et ta endiselt tahab veel oma täiskasvanud lapse elus osaldeda, aga ... palun, otsi omale hobi!

Hommikul hambaid pestes pistab tema õnnetu pea ukse vahelt sisse ja kostub:

"Tahad ma teen sulle teed, võileiba? Võta banaani või õuna kooli kaasa, kui sa kodus süüa ei jõua. Vaata, et sa bussist maha ei jää (terve siinoldud ajaloo vältel olen seda ühe korra teinud, kummaline?). Kas sa täna esimesse tundi lähed? Mis kell sul tunnid lõppevad?"

Jõuan koolist koju:

"Kuidas koolis läks? Hinded said?"

Ei, ei, see pole kellegi hoolivus. See on terrorism kõige vaiksemal kujul. Ma olen küll väike riik, aga see ei tähenda, et ma ei pürgi oma iseseisvuse taotlemise poole.

"Iseseisvus on riigi üks esmastest tunnustest."

Jah, muidugi, miks see "tahan olla iseseisev" koos emaga elab? Paljas mõte juba tööl käimisega alustada (oma pinna alustala) ausalt öeldes hirmutab mind. See tähendaks ülejäänud elu algust, lapsepõlve lõppu, raha teenimise mõtte salgamist ja sattuks vastuollu, minu kui muidusööja parasiitlusega. Peremeesorganism pole veel surnud ...

Tahan olla vaba ja sõltumatu.

Olla või mitte olla?

Õnnelik ...

Tunda rõõmu lihtsatest asjadest või mõelda, et lihtsad asjad ei määra midagi, tähendab on ebaolulised ja elu, kui selline peaks püüdlema olulise välja selgitamise ja nautimise poole. Nautida väärtusi, mida pole ...

Ajatakse taga vaimsust, hästi. Mis hinnaga?

Kas mina olen õnnelik?

Tõusen hommikul üles ja leian, et tegelikult ei igatse ma mitte midagi, mul on kõik olemas. Kas see on märk naiivsusest, vähesest nõudlusest või endale valetamisest?

Kas ma vajan midagi? Ei.

Kas ma soovin midagi? Ei.

Mõttetud asjad nagu riided või kirjaplokkid tõesti ei suuda mu meelt muserdada. Olen materiaalne?

Kas ma tunnen ennast paremini, kui mu riided on puhtad? Jah.

Kas see teeb minust parema inimese? Ei.

Mis teeb minust parema inimese?

Kas ma üldse tahan parem inimene olla?

Mis on parem?

Mille nimel me pingutame?

Mulje, et meeldida teistele? Jätta endast mingi võlts väärtustekogum, et saavutada tähelepanu? Müüme ennast, mitte oma ideid, et bioloogilisi huve kaitsta?

Kui kõik loobuksid pingutustest olla keegi teine, kas siis elu toimiks?

Mõistmatu.

pühapäev, 7. veebruar 2010

Kes ma olen?

Margit Sutrop ütleks, et inimene on küsimus.

No tõesti?

See eit on praktilise filosoofia professor ja parim millega ta suutis välja tulla piirdub palja hämaga.

Mina võin öelda, et inimene on mõistatus.

Hämmastav?

Inimene on vastus.

Mul pole vaja minna filosoofiat õppimagi. Kohati jääb mulje, et mida rohkem segadusse "filosoof" suudab kuulajat ajada, seda paremini ta oma tööd teeb.

Kreeka keeles tähendab filosoofia "tarkusearmastust". Filosoofiale on tüüpiline ratsionaalsete argumentide esitamine ja nende kritiseerimine ning refleksioon oma meetodi üle. (Wikipedia)

Ratsionaalsete argumentide esitamine ...

Ma olen tõesti loll või lihtsalt ei suuda mõista.


Inimene on küsimus.

Olulised asjad

Valimatult minu ümber liiklevad üksikisikust ettevõtjad räägivad ...

... ebaolulisest.

Ei saa välistada võimalust, et viga on minus.

Mind ei huvita, mida sa nädalavahetusel tegid, kui räigelt sa alkoholi rüüpasid ja pidu panid.

Kurb aga tõsi, liialt sageli kuulen tahtmatult just "mis eile tegid?" vestlusi ja ma ei mõista, mind jätavad seda laadi kogemused täiesti puutumata. Olen ma tõesti niivõrd sotsiaalsetest väärtustest kaugenenud?

Huvitav ei võrdu olulisega, aga kuidagi vastuoluline tundub mõelda, et mõnede kahekõne piirdubki paljalt huvitava sisuga - nende elu on nagu kollane ajakirjandus, mõttetu.

Aeg-ajalt üritan elunautijaid kiskuda sügavamatesse teemasse, aga tulemuseta, nagu nad ei oskakski mõelda "lõbukaugemalt" ja see tõsiselt ärritab mind. Ma tahan teada sinu mõtteid, mitte tegevusi.

Tegevused tüütavad mind: "Õnnitlen, sa tegid just midagi, mida on kogenud 80% ülejäänud arenenud maailmast." Mida see väärt on? SA OLED IGAV.

Kas inimesed kardavad oma mõtteid avaldada või neil tõesti ei toimu peas midagi muutuvat?

Ma tean, et toimub.

Kuidas seda kätte saada?

Kodu

Mis on kodu?

Kas kodu saab, tohiks muutuda?

Minu neli seina, turvatunne?

Vabadus?

Pere?

Üksiolemise rõõm?

laupäev, 6. veebruar 2010

Kuidas valida?

Nii palju ammutada, mille kasuks otsustada?

Õige, vale, õige, vale.

Mõttetu pingutus.

reede, 5. veebruar 2010

Asotsiaal

Valdavalt olen tundnud kritiseerivaid pilke minu sotsiaalsuse suhtes.

Igal inimesel kujunevad omad standardid ja neist kõige kaugemal sammuvad kujud tunduvad kummalised - nii peabki olema.

Maamuna koosneb suurtest isemõtlejatest ja kõik need tõprad mõtlevad sarnaselt.

Hämmastav?

Ühiskonna liikmed nagu püüdleks selle nimel, et muuta ümbritsev ühelöögiliseks, mis omakorda viib vaimse kärbumiseni. Omanäolisus tapetakse ja mis jääb meist alles?

Tippu saab jõuda ainult vastuvett ujudes ja kurat, ma ei taha, et keegi teine sinna jõuaks. Mina, mina, mina. Kahjuks peatatakse nii järvedes ujuvate kalakeste areng. Rüüpame seda sama saasta suppi ja usume, et mujal pole paremat. Võimalik, et ei olegi. Aga on.

Võimalused keerasid kogu inimkonna perse. Ameerika isemõtleja (nime ei mäleta) seletas eelnevalt suurepäraselt, et mitte öelda hämmastava lihtsusega.

Inimesed tunduvad olevat akvaariumis kalad. Nad teavad (arvavad), et rohkem võimalusi muudaks nende elu paremaks, aga et luua suurem kogus võimalusi tuleb ületada, hävitada piirid. Akvaariumi piirid, ilmselgelt, on tema seinad. Läbi klaasi paistev tundub meeliületav, üle prahi äge.

Jõudsime selleni, et klaasid on probleemiks, tuleb need lõhkuda. Aga mis juhtub, kui lõhkuda akvaarium? Kui palju suureneb kalade võimaluste hulk? Väljavaadete hulk tabab nulli enne, kui kala parketile kukub.

Järeldus: vähesed võimalused teevad meie elu õnnelikuks.


SITUATSIOON 1

Lähen teksapoodi. Ostan kahe minutiga omale teksapüksid, kuna mingil määramata põhjusel müüdi poes ainult ühte laadi jalariideid.
Ma olen õnnelik, sest ma tean, et ma sain parimad võimalikud teksad.


SITUATSIOON 2
Lähen, näiteks teksapoodi. Kulutan 2 tundi, et valida ja proovida pükse, mis ilmtingimata peavad olema minu jaoks kõige etemad. Valik on tohutu, 100 erinevat paari klassikuid vedelevad riiulil, neil puidust laudadel asetseb täiuslik paar. Olles veendunud oma otsuses, ostan omale lähemal kui täiuslikud püksid.

Poest väljudes tabab mind mõte: järsku ma ei saanudki perfektset toodet, järsku neil riiulitel lebavad püksid, mis jätavad praguse saasta teisele kohale. See tähendab, ma pean leppima keskmise väärtusega pükstega. Ma pean terve oma ülejäänud elu kandma pükse, mis ei pruugigi olla väga head.

Masendav, ma ei tunne rahulolu, rääkimata õnnest. Terve päeva närib mind mõte, et ma ei kasutanud kahte tundi oma elust otstarbekamalt ja ei ostnud kohe kõige sitemaid kaltse.

Järeldus: vähesed võimalused teevad meie elu õnnelikuks.


Kuna õnnelikkus sõelub tihti ajumassis, siis ei temast mööda vaadata. Õnnelikkus määrab elus palju, suhtumine übritsevasse sõltub märkamatult rohkesti enesetundest. Kurb inimene ei talu enda ümber rõõmsaid lapsi ja ta püüab oma olekuga teised muuta samasuguseks, sest ise muutuda tähendab Keskerakonnast lahkumist. Nii ei või! (Vabandan, naiivne)

Empaatiast saab rääkida ainult siis, kui keskkond koosneb pelgalt inimestest, kes sind tunnevad. Jah, ma ütlesin selle välja. Ma ei usu, et suudetakse kaasa tunda võõrastele.

Hoolimatusest ei saa samuti rääkida, kui tundeid hoitakse enda teada. Aga inimesed on juba sellised. Kõik, absoluutselt kõik inimesed õnnetu Maa peal arvavad, et nad hoiavad endaga kaasas mingit kuradi aaret (kuidas nemad elu mõistavad) ja eeldavad mõistmist. Viimast mainimata oodetakse kaastunnet, kuigi maailmad erinevad. Igal inimesel kujuneb oma maailm, oma kogemuste ja katsumuste tõttu ... (jätkub)


Nii palju mõtteid, nii vähe aega.