Lugu psühhopaadist.
Christian Bale
Willem Dafoe
Jared Leto
Rene Witherspoon
-Sa võid tunda mu sooja kätt, aga ma lihtsalt ei ole seal ... (kuulab muusikat, isekas)
(räägib probleemidsest: näljahäda maailmas, sotsiaalne võrdsus, vähem materiaalsust noortes, tuumarelvade võidusõidu aeglustamine, terrorism, toit ja varjupaik kodututele, vastandama etnilist diskriminatsiooni, esile tõstma tsiviilõigusi, julgustama naasmist traditsioonilistele moraalväärtustele, üldine sotsiaalne muretsemine)
(Bateman viib punased linad keemilisse puhastusse.)
Mehed võrdlevad visiitkaarte:
Bone color, Silian Rail vs Eggshell with Romalian Type vs Pale Nimbus (white)
(Küsib kodutu mehe käest tema nime, tema elu kohta ... tapab tema ja peksab koera)
Ei tunne ühtki selget emotsiooni peale tülgastuse ja ahnuse, midagi kohutavat toimub mu sees, ma arvan, et mu terve mõistuse mask on libisemas ...
Tapab Paul Alleni (konkurent, parima kujundusega visiitkaart) kirvega, taustaks liikumapanev muusika, istub maha ja tõmbab sigarit, vabaneb laibast.
Maa avaneb ja neelab nad (ohvrid).
Teab väga palju muusikast. Ülimalt egotsentriline - naisega "tegeledes" vaatab ennast pidevalt peeglist.
Nägi Luisi kaarti, üritas teda kägistada, ei suutnud, esimene pidas teda pedeks, ruttas välja.
(meenutab aeg-ajalt teisi sotsiopaate, on tuttav nende eluga)
Hoiab külmkapis naise pead, ruumides laipu, sõi ajusid, ka küpsetas.
Kujutas asju ette?
Mingil määramata põhjusel mulle meeldis see film, tundus teistsugune, mõjusid monoloogid iseendaga vististi.
kolmapäev, 21. aprill 2010
Brothers 2009
Sõda muudab meid. Vere lõhn, püssipaugud, sõprade kaotus ja vabaneda süümepiinadest tapmisel.
-Kuidas perel läheb, Sam?
-Ma ei suuda seal olla. Nad ei mõista. Keegi ei mõista, söör.
-See võtab natuke aega. Sa läbisid palju, nagu su peregi.
Nautida lihtsaid rõõme peale sellised läbielamisi?
-Mis toimub, Sam?
-(võtab relva oimukohalt) Ma upun, Tommy.
Midagi siin elus pole kindel.
-Mis juhtus, Sam? Miks sa ennast karistad?
-Ma tapsin ta. Ma tapsin Joe Willise (sõdur).
"Ainult surnud on sõja lõppu näinud. "
-Mina olen sõja lõppu näinud. Küsimus jääb, kas ma suudan uuesti elada?
-Kuidas perel läheb, Sam?
-Ma ei suuda seal olla. Nad ei mõista. Keegi ei mõista, söör.
-See võtab natuke aega. Sa läbisid palju, nagu su peregi.
Nautida lihtsaid rõõme peale sellised läbielamisi?
-Mis toimub, Sam?
-(võtab relva oimukohalt) Ma upun, Tommy.
Midagi siin elus pole kindel.
-Mis juhtus, Sam? Miks sa ennast karistad?
-Ma tapsin ta. Ma tapsin Joe Willise (sõdur).
"Ainult surnud on sõja lõppu näinud. "
-Mina olen sõja lõppu näinud. Küsimus jääb, kas ma suudan uuesti elada?
Proovikirjandi proov - Mille poole püüdlevad tänapäeva noored?
Elu koosneb eesmärkide püstitamisest ja nende saavutamisest. Määrame varakult oma tugevad küljed, et oleks, mille poole püüelda. Millal peaksid suunale mõtlema noored ja kas nad teevad järgmist piisavalt arukalt? Kui tugevaks peame niiti pingutamise ja loobumise vahel?
Ei pea täitma arenenud inimese rolli, et juurelda noorte tähtsuse üle tulevikus. Tänane keskkoolilõpetaja astub kümne aasta pärast riigikokku ja vastutab Eesti rahva heaolu eest. Kuidas tagada õigete väärtuste kujunemine ja vankumatus kaitsta oma õigekspidamisi?
Vaadates minevikku ei saa me mööda vaadata faktist, et hinnati teistsuguseid väärtusi. Ajad muutuvad koos inimestega ja eilne uus võib olla tänane vana.
jätkub ...
Ei pea täitma arenenud inimese rolli, et juurelda noorte tähtsuse üle tulevikus. Tänane keskkoolilõpetaja astub kümne aasta pärast riigikokku ja vastutab Eesti rahva heaolu eest. Kuidas tagada õigete väärtuste kujunemine ja vankumatus kaitsta oma õigekspidamisi?
Vaadates minevikku ei saa me mööda vaadata faktist, et hinnati teistsuguseid väärtusi. Ajad muutuvad koos inimestega ja eilne uus võib olla tänane vana.
jätkub ...
teisipäev, 20. aprill 2010
Elust ja surmast. Volüüm teine.
Hämmastav, kui mööda on võimalik teemast sõita. Tahtsin rääkida eelmises postitused surmast, aga heietasin kustumata mälestuste kallal. Vähemalt minul oli huvitav, ma ei arvanud, et ma nii suurejoonelisi mälestusi oman.
Olen natuke õnnelikum, aga välja ei näita. Teised näevad ja tahavad seda hävitada. Ma tean, et see on nii.
Niisiis, surmast. Ma olin kümneaastane, mingil määramata põhjusel meenus mulle mu kadunud ja kõigest väest hoolimata võõras vanaisa. Ta suri, kangekaelsusse, väidab mu ema ja ega ma temast lahku ei arvagi, pole lihtsalt millelegi toetuda. Ma ei tundnud seda meest. Olen ta kirju lugenud, need oli teravad ja tabavad. Midagi sellist, mida mõned minu puhul on maininud. Ilmselgelt vajan tema endaga mingil moel sidumist. Miks see küll nii on? Juured? Autunne? Väärsustunne?
Kurat võtku! Surmast räägin ju ometigi. Ma ei käinud tema matustel, ma olin veel liialt väikene (mitte minu sõnad loomulikult), ega ma muidugi midagi mäletanud oleks. Ema muide räägib, et ta on vihane oma isa peale, et minu vanaisa enese, põhimõtteliselt, tappis. Oleks olnud ka minul meesfiguur, palju teadev mees, elus. Võib-olla oleksin ka mina teisiti välja kukkunud, vististi oleksin parem inimene olnud.
Raisk! Surm! Nii laialivalguv olin ma ainult oma eelmises postis ... ja üleelmises ... ja kõigis?
Igatahes vanaisa surm meenus mulle äkitselt ja ma sattusin paanikasse. Taipasin, et kõik inimesed surevad kord, tähendab ka mina suren ühel päeval. Ma olin tol hetkel voodis, teised magasid, mina ei suutnud uinuda. Mõte painas mind, hoidis mind üleval nagu ebamugav mühk mu voodi tasapinnal.
Ma suren ja mis saab edasi. Mind ei ole enam, ma ununen teiste meelest, sest elus siin maal on kõvasti olulisem, kui "mitte" elus. Ja nii peabki olema, muidu ei suudaks keegi jätkata, aga inimesed peavad jätkama, et võtta elust, mis veel võtta annab. Nautida ometigi!
Niisiis, ma ei suutnud uinuda ja ma oleksin ääre pealt nutma puhkenud, pelgalt mõttest nutta ja igatseda, igatseda midagi, mida ei oska igatseda.
Mul on ainult üks elu. Persse pikem, ekslikult rohkem andev perspektiiv?
Oh, kas aitaks küll keegi kivi mu seljalt lahti siduda.
Mina enam ei jõua.
Olen natuke õnnelikum, aga välja ei näita. Teised näevad ja tahavad seda hävitada. Ma tean, et see on nii.
Niisiis, surmast. Ma olin kümneaastane, mingil määramata põhjusel meenus mulle mu kadunud ja kõigest väest hoolimata võõras vanaisa. Ta suri, kangekaelsusse, väidab mu ema ja ega ma temast lahku ei arvagi, pole lihtsalt millelegi toetuda. Ma ei tundnud seda meest. Olen ta kirju lugenud, need oli teravad ja tabavad. Midagi sellist, mida mõned minu puhul on maininud. Ilmselgelt vajan tema endaga mingil moel sidumist. Miks see küll nii on? Juured? Autunne? Väärsustunne?
Kurat võtku! Surmast räägin ju ometigi. Ma ei käinud tema matustel, ma olin veel liialt väikene (mitte minu sõnad loomulikult), ega ma muidugi midagi mäletanud oleks. Ema muide räägib, et ta on vihane oma isa peale, et minu vanaisa enese, põhimõtteliselt, tappis. Oleks olnud ka minul meesfiguur, palju teadev mees, elus. Võib-olla oleksin ka mina teisiti välja kukkunud, vististi oleksin parem inimene olnud.
Raisk! Surm! Nii laialivalguv olin ma ainult oma eelmises postis ... ja üleelmises ... ja kõigis?
Igatahes vanaisa surm meenus mulle äkitselt ja ma sattusin paanikasse. Taipasin, et kõik inimesed surevad kord, tähendab ka mina suren ühel päeval. Ma olin tol hetkel voodis, teised magasid, mina ei suutnud uinuda. Mõte painas mind, hoidis mind üleval nagu ebamugav mühk mu voodi tasapinnal.
Ma suren ja mis saab edasi. Mind ei ole enam, ma ununen teiste meelest, sest elus siin maal on kõvasti olulisem, kui "mitte" elus. Ja nii peabki olema, muidu ei suudaks keegi jätkata, aga inimesed peavad jätkama, et võtta elust, mis veel võtta annab. Nautida ometigi!
Niisiis, ma ei suutnud uinuda ja ma oleksin ääre pealt nutma puhkenud, pelgalt mõttest nutta ja igatseda, igatseda midagi, mida ei oska igatseda.
Mul on ainult üks elu. Persse pikem, ekslikult rohkem andev perspektiiv?
Oh, kas aitaks küll keegi kivi mu seljalt lahti siduda.
Mina enam ei jõua.
Elust ja surmast.
Ma mäletan, ma olin noor.
Võimalik, et 10-aastane, kauge minevik ikkagi.
Ma hakkasin ühel ilusal päiksepaistelisel päeval mõtlema ... surmast. Idee kinnistus mulle pealukku ja raske koorem oli korraks kanda.
Ma mõtlesin vanaisast. Teda pole. Ma ei ole teda vist kunagi mäletanud. See teeb mind kurvaks. Sest ma tahan mäletada. Ma mäletan rohuaasa, mäletan tiiki, kinnikasvanud põlde, korrusmaju seismas kui sambad, metsa - männi, kuuse, kase. Mäletan õunapuu aeda, mis oli aiaga ümbritsetud, aga läbikäidav nagu punane väljak. Mäletan ema külma kätt, kui ta õhtul koju tuli. Ema külm käsi oli tol hetkel kõige soojem keha maailmas. See oli ema käsi. Minu ema polnud tihti kodus, ta kasvatas meie iseseisvust.
(Nüüd olen ma iseseisev. Sõltumatu, rohkem vaba, kui teised, sest mul pole piiravaid tuttavaid ...)
Mäletan küünlavalgusel istutuid õhtuid, maal käis elekter tihti eemal. Nii abituna pani meid tundma midagi, millest me haruharva mõtet koome.
Need kõige olulisemad väärtused meie elus kaotavad oma tähtsuse, sest nad on meiega kogu aeg.
Mäletan naabritüdrukut, kel vanust rohkem, vastupanu piisavalt, aga mind uksel ei suutnud hoida. Mäng tema toas pani mind mõtlema paljajalu treppidest ülesjooksmisest.
Mäletan külmi talvehommikuid, kui kooli pidi minema, aga meel jäi koju. Meel jäi koju tekile.
Mäletan, kuidas mu sõbrad mind aitasid, kuigi ma seda ei palunud. Ja ma tõukasin nad ära, nemadki pole rohkem, kui võõrad. Ka see teeb mind kurvaks.
Ma ei taha nii jätkata. Ma ei taha midagi muuta, sest järsku ma avastan, et kusagil on parem ja ma olen valesti elanud - ma olen eksinud terve elu ja eksin jätkuvalt ...
Mäletan kuuma suve, lapsed mängisid, mina nende seas. Hetked, mida ei taha unustada, aga nad mööduvad mu mälust siiski. Kas see polnudki midagi erilist? Pallimängud, vastu seina, vastu inimesi, kõik tundub kuidagi ähmane, kauge. Nagu poleks seda kunagi olnud ...
Mäletan õhtuseid (sageli ka ööseid) mänge, peitusmänge, gruppide iseeneslikud tekked, naer, pinge, võlts muserdus, grimass, taas naer. Lõbus oli, lõbus võis olla.
Nüüd olen ma natuke rohkem, kui täiskasvanu, nüüd pean olema tõsine. Sest ühiskond mu ümber on mures ja õnnelikkus ei sobi ühiskonda kuna ta vaid pärsib ja pärsib ... mind.
Mäletan jõge, kanuumatka ja pingutust ja võidutunnet. Ja üksi ootamise kaasnemist tähtsa võiduga. Ma võitsin, ma olin teistest parem! Tasus ära ja ma ootasin, ootasin kuni voolav vesi muutus rutiinseks ja meel muutus muserdaks. Sest polnud enam midagi, mida vaadata, jõgi kadus.
Mäletan torni, igatsen torni. Igatsen tornist avalduvat vaadet. Igatsen mõjutamata looduse harmooniat, tihedat metsa, imekäänulist jõge, loomi nautimas maad, ristikheina varju; autotühja silda, kiige kiiksumist (selja murdmist), naljaka kujuga kände, külma sooja õhku.
Mäletan talve, seitset mäge ja nende vallutamist. Mäletan mäel julgustmurdvaid hüppeid ja katkised kelke ja saani, mis võttis 5 poissi, et mäest üles tõugata, tõmmata. Mäletan ema heatahtlikke manitsusi ja kuuma jalavanne pärast kümneid tunde väljasveedetuid aegu. Ma armastasin talve, nüüd eelistan ma kodus istuda ja aknast lume sulamist vaadata, oodata rohutükki, et saaks seal peal palli veeretada.
Linn hävitas minu talverõõmud. Ma ei hooli enam aastaaegadest, rõve "linnamaastik" värvis lume mustaks ja viis kaugele. Ja mina lähen välja ja peaksin lund otsima hakkama?
Mäletan naaberkülas jalgpalli mängimist ja omaväravate löömist ja teiste pahameelt. See on kõigest mäng? Ei. Mitte miski siin elus pole mäng. Hoidke eemale oma elumaleteooriatega.
Mäletan kiindumust, tahtmist teistega aega veeta ja klammerdumise vältimist ja kaotamist.
Mäletan sünnipäevi, mäletan ühel sünnipäeval haige olemist - mumps. Ma veetsin aega üksi tühjas korteris, kuulasin Uno Loopi ja ma nautisin seda hetke. Minu üksiolemise rõõmu algus, millal see küll lõpeb?
Mulle meeldib üksi olla, kas nii jääbki? Ma lausa jumaldan tühja korterit, sellega kaasnevat melanhoolset vaikust ja mõtete segamatust. Ma ei taha, et keegi uksest sisse astuks ja minu rütmi katkestaks. Olen egoist, nartsist? Olen halb inimene? On defineerimine oluline? Filosoofias näiteks ei tohi defineerida.
Tahan olla, aga ei suuda ... isegi proovida mitte.
Vajan abi?
Võimalik, et 10-aastane, kauge minevik ikkagi.
Ma hakkasin ühel ilusal päiksepaistelisel päeval mõtlema ... surmast. Idee kinnistus mulle pealukku ja raske koorem oli korraks kanda.
Ma mõtlesin vanaisast. Teda pole. Ma ei ole teda vist kunagi mäletanud. See teeb mind kurvaks. Sest ma tahan mäletada. Ma mäletan rohuaasa, mäletan tiiki, kinnikasvanud põlde, korrusmaju seismas kui sambad, metsa - männi, kuuse, kase. Mäletan õunapuu aeda, mis oli aiaga ümbritsetud, aga läbikäidav nagu punane väljak. Mäletan ema külma kätt, kui ta õhtul koju tuli. Ema külm käsi oli tol hetkel kõige soojem keha maailmas. See oli ema käsi. Minu ema polnud tihti kodus, ta kasvatas meie iseseisvust.
(Nüüd olen ma iseseisev. Sõltumatu, rohkem vaba, kui teised, sest mul pole piiravaid tuttavaid ...)
Mäletan küünlavalgusel istutuid õhtuid, maal käis elekter tihti eemal. Nii abituna pani meid tundma midagi, millest me haruharva mõtet koome.
Need kõige olulisemad väärtused meie elus kaotavad oma tähtsuse, sest nad on meiega kogu aeg.
Mäletan naabritüdrukut, kel vanust rohkem, vastupanu piisavalt, aga mind uksel ei suutnud hoida. Mäng tema toas pani mind mõtlema paljajalu treppidest ülesjooksmisest.
Mäletan külmi talvehommikuid, kui kooli pidi minema, aga meel jäi koju. Meel jäi koju tekile.
Mäletan, kuidas mu sõbrad mind aitasid, kuigi ma seda ei palunud. Ja ma tõukasin nad ära, nemadki pole rohkem, kui võõrad. Ka see teeb mind kurvaks.
Ma ei taha nii jätkata. Ma ei taha midagi muuta, sest järsku ma avastan, et kusagil on parem ja ma olen valesti elanud - ma olen eksinud terve elu ja eksin jätkuvalt ...
Mäletan kuuma suve, lapsed mängisid, mina nende seas. Hetked, mida ei taha unustada, aga nad mööduvad mu mälust siiski. Kas see polnudki midagi erilist? Pallimängud, vastu seina, vastu inimesi, kõik tundub kuidagi ähmane, kauge. Nagu poleks seda kunagi olnud ...
Mäletan õhtuseid (sageli ka ööseid) mänge, peitusmänge, gruppide iseeneslikud tekked, naer, pinge, võlts muserdus, grimass, taas naer. Lõbus oli, lõbus võis olla.
Nüüd olen ma natuke rohkem, kui täiskasvanu, nüüd pean olema tõsine. Sest ühiskond mu ümber on mures ja õnnelikkus ei sobi ühiskonda kuna ta vaid pärsib ja pärsib ... mind.
Mäletan jõge, kanuumatka ja pingutust ja võidutunnet. Ja üksi ootamise kaasnemist tähtsa võiduga. Ma võitsin, ma olin teistest parem! Tasus ära ja ma ootasin, ootasin kuni voolav vesi muutus rutiinseks ja meel muutus muserdaks. Sest polnud enam midagi, mida vaadata, jõgi kadus.
Mäletan torni, igatsen torni. Igatsen tornist avalduvat vaadet. Igatsen mõjutamata looduse harmooniat, tihedat metsa, imekäänulist jõge, loomi nautimas maad, ristikheina varju; autotühja silda, kiige kiiksumist (selja murdmist), naljaka kujuga kände, külma sooja õhku.
Mäletan talve, seitset mäge ja nende vallutamist. Mäletan mäel julgustmurdvaid hüppeid ja katkised kelke ja saani, mis võttis 5 poissi, et mäest üles tõugata, tõmmata. Mäletan ema heatahtlikke manitsusi ja kuuma jalavanne pärast kümneid tunde väljasveedetuid aegu. Ma armastasin talve, nüüd eelistan ma kodus istuda ja aknast lume sulamist vaadata, oodata rohutükki, et saaks seal peal palli veeretada.
Linn hävitas minu talverõõmud. Ma ei hooli enam aastaaegadest, rõve "linnamaastik" värvis lume mustaks ja viis kaugele. Ja mina lähen välja ja peaksin lund otsima hakkama?
Mäletan naaberkülas jalgpalli mängimist ja omaväravate löömist ja teiste pahameelt. See on kõigest mäng? Ei. Mitte miski siin elus pole mäng. Hoidke eemale oma elumaleteooriatega.
Mäletan kiindumust, tahtmist teistega aega veeta ja klammerdumise vältimist ja kaotamist.
Mäletan sünnipäevi, mäletan ühel sünnipäeval haige olemist - mumps. Ma veetsin aega üksi tühjas korteris, kuulasin Uno Loopi ja ma nautisin seda hetke. Minu üksiolemise rõõmu algus, millal see küll lõpeb?
Mulle meeldib üksi olla, kas nii jääbki? Ma lausa jumaldan tühja korterit, sellega kaasnevat melanhoolset vaikust ja mõtete segamatust. Ma ei taha, et keegi uksest sisse astuks ja minu rütmi katkestaks. Olen egoist, nartsist? Olen halb inimene? On defineerimine oluline? Filosoofias näiteks ei tohi defineerida.
Tahan olla, aga ei suuda ... isegi proovida mitte.
Vajan abi?
Tere! Mina olen kaugel teist.
Ma ei ole hea inimene. Ma tean, et inimesed meie ümber peaksid mulle kõige olulisemad olema. Aga nad ei ole.
Mind ei huvita. Inimesed kujundavad minu elu minu enda ümber. Ja mul on täiesti suva.
Ma näen, kuidas ettevõtlikumad püüavad mind urust välja tõmmata, aga ma nagu ei taha või ei oska olla tõmmatud. Tõmmata välja urust päikse kätte, rõõmsa sotsiaalsuse kätte.
Sõbrad on meie kõige tähtsam väärtus.
Ma võin öelda seda lõpmatuid arv kordi ja ma olen seda teinud. Endiselt, ma ei suuda hoolida kellegist teisest peale ... ka endast mitte. Milline inimene 18-aastaselt tahab olla niivõrd vaba, et ta sild muu ühiskonnaga koosneb mädanenud puidust. Või ei, oleks ühendus mädanenud, oleks kunagi midagi olnud.
Aeg-ajalt liigub mõte elukoha vahetamise süüdistamisele. Mul läks hästi, ma olin liider, ilma enesele teadmata, ma olin klassitola, mina rääkisin, teised naersid; ja see meeldis mulle, ma arvan, et ma olin õnnelik.
Kui "teised" mind kõnetavad, ma ei vaevu pühenduma. Ma olen nagu kusagil eemal ja ma vastan mõttetu, mitte kuskile viiva sõnamoodustisega, sest ma ei pea tähtsaks neid hetki elus, mis tegelikult võivad kõige rohkem tähendada.
Keegi tark mees ütles, et ära pööra tähelepanu sellele, mida keegi ütleb, vaid jälgi ta käitumist. Sest inimene võib öelda, mida tahes. Keelel ei ole füüsilisi takistusi. Käitumine näitab inimest palju tõetruumas valguses, kui miski muu.
Mind painab üks mõte. See on vana mõte. Ma eksisin, aga ma ei tunnistanud oma viga. Ma olin äpu. Ma tegin Temale haiget, kogemata, ma ei tahtnud. Ma ei suutnud otsustada, mida teha ... ja ma ei teinudki midagi.
Ma ei palunud vabandust ja see kõrvetab mu hinge. Miks? Südametunnistus? Ma tahan unustada või paluda vabandust, nüüd, aasta hiljem, aga me ei julge. Sest järsku ta ei mäleta ... järsku oli sündmus tema jaoks tähtsusetu, järsku tema unustas?
Siis langen ma häbisse. Puhuda miskit nii tillukest tähtsusetut suureks. Häbi ma kardan.
Hirm tõesti piiritleb meid. Ma ei süüdista ühiskonda eksimuste ära märkimisel ja meelde tuletamisel.
Miks ma valetan ...
Mind ei huvita. Inimesed kujundavad minu elu minu enda ümber. Ja mul on täiesti suva.
Ma näen, kuidas ettevõtlikumad püüavad mind urust välja tõmmata, aga ma nagu ei taha või ei oska olla tõmmatud. Tõmmata välja urust päikse kätte, rõõmsa sotsiaalsuse kätte.
Sõbrad on meie kõige tähtsam väärtus.
Ma võin öelda seda lõpmatuid arv kordi ja ma olen seda teinud. Endiselt, ma ei suuda hoolida kellegist teisest peale ... ka endast mitte. Milline inimene 18-aastaselt tahab olla niivõrd vaba, et ta sild muu ühiskonnaga koosneb mädanenud puidust. Või ei, oleks ühendus mädanenud, oleks kunagi midagi olnud.
Aeg-ajalt liigub mõte elukoha vahetamise süüdistamisele. Mul läks hästi, ma olin liider, ilma enesele teadmata, ma olin klassitola, mina rääkisin, teised naersid; ja see meeldis mulle, ma arvan, et ma olin õnnelik.
Kui "teised" mind kõnetavad, ma ei vaevu pühenduma. Ma olen nagu kusagil eemal ja ma vastan mõttetu, mitte kuskile viiva sõnamoodustisega, sest ma ei pea tähtsaks neid hetki elus, mis tegelikult võivad kõige rohkem tähendada.
Keegi tark mees ütles, et ära pööra tähelepanu sellele, mida keegi ütleb, vaid jälgi ta käitumist. Sest inimene võib öelda, mida tahes. Keelel ei ole füüsilisi takistusi. Käitumine näitab inimest palju tõetruumas valguses, kui miski muu.
Mind painab üks mõte. See on vana mõte. Ma eksisin, aga ma ei tunnistanud oma viga. Ma olin äpu. Ma tegin Temale haiget, kogemata, ma ei tahtnud. Ma ei suutnud otsustada, mida teha ... ja ma ei teinudki midagi.
Ma ei palunud vabandust ja see kõrvetab mu hinge. Miks? Südametunnistus? Ma tahan unustada või paluda vabandust, nüüd, aasta hiljem, aga me ei julge. Sest järsku ta ei mäleta ... järsku oli sündmus tema jaoks tähtsusetu, järsku tema unustas?
Siis langen ma häbisse. Puhuda miskit nii tillukest tähtsusetut suureks. Häbi ma kardan.
Hirm tõesti piiritleb meid. Ma ei süüdista ühiskonda eksimuste ära märkimisel ja meelde tuletamisel.
Miks ma valetan ...
kolmapäev, 14. aprill 2010
Pääsmatud stereotüübid.
Me loome stereotüüpe, et kohaneda olukorra, inimestega. Me loome stereotüüpe, et elus hakkama saada, sest me tahame hakkama saada. Me tahame sarnaneda teistega, et tunda ennast inimesena.
Kas stereotüüpide loomine võiks jäämata olla?
Sest, vaadakem tõele näkku, me loome kinnisarvamuse, et tunda iseennast mugavamalt. Tegelikult tahab iga inimene enda ümber toimuvat kontrollida ja sellest tulenevalt, ta üldistab.
Ta kleebib paremate inimeste külge omadused, mis "reeglina" peaksidki subjektiga kaasas käima. Juhtub see, et kaob mõistmine. Kaob võime näha midagi, mis vaevu lapsekäe välja sirutab ja nööpnõela hoiab. Nööpnõel on kõige tähtsam! Pisikesed asjad, need kõige märkamatud, teevadki meie elust mitmekesise kunstivormi. Näiteks maali, kuhu saab kanda, mil tahad ja üritada võtta ...
Inimese väärtus langeb. Iga jumala päev. Miks ma seda arvan? Sest, ma vaatan, ja ma näen, kuidas enamikul tundub olevat 2 stereotüüpi - hea ja halb. Ma ei taha seda uskuda. Ma sisimas loodan, et mul pole õigus, et ma olen järjekordsel väärarusaamal. Ma tahan mitte mõista ja ma õnnestun.
Mina, mina, mina?
Rääkides loomulikest reaktsioonidest ... Kuidas reageerida, kui keegi ütleb sulle, et Sina oled lihtsameelne. Eelnev ei juhtunud minuga, aga eks olegi tagumine aeg empaatiavõimet arendada.
Kui mina kuulen sõna "lihtsameelne", siis esimene takistamatu poolemotsioon on sünonuum "idioot". Minu meel, minu sõnad. Saabas sõimab saabast?
Paistab, nagu sõnad, mis ühele suusoojaks, võivad teist tõsiselt traumeerida. Ma ütlesin "paistab. Idioot, nii ongi. Aga sellises maailmas me elame - erinev keskkond, muudetud mõistmine.
Siitkohalt tuletan midagi pöörast ... järsku oli Hitleril õigus, järsku tema tabas, et rahu ja mõistmine tagamiseks tuleb rahu murda, et suurendada ühtekuuluvustunnet. Endiselt on ebaselge, miks Hitler osasid etnilisi gruppe pärssis. Ma arvan, et keegi ei vaidle mulle vastu, kui ma väidan, et Hitler oli midagi geeniuse lähedast, väga kurja geeniuse taoline.
Ajaloos peab ka neid olema, eks ole?
Ära vihka mind, vihka mu mõtteid, mis teevad minust minu.
Kas stereotüüpide loomine võiks jäämata olla?
Sest, vaadakem tõele näkku, me loome kinnisarvamuse, et tunda iseennast mugavamalt. Tegelikult tahab iga inimene enda ümber toimuvat kontrollida ja sellest tulenevalt, ta üldistab.
Ta kleebib paremate inimeste külge omadused, mis "reeglina" peaksidki subjektiga kaasas käima. Juhtub see, et kaob mõistmine. Kaob võime näha midagi, mis vaevu lapsekäe välja sirutab ja nööpnõela hoiab. Nööpnõel on kõige tähtsam! Pisikesed asjad, need kõige märkamatud, teevadki meie elust mitmekesise kunstivormi. Näiteks maali, kuhu saab kanda, mil tahad ja üritada võtta ...
Inimese väärtus langeb. Iga jumala päev. Miks ma seda arvan? Sest, ma vaatan, ja ma näen, kuidas enamikul tundub olevat 2 stereotüüpi - hea ja halb. Ma ei taha seda uskuda. Ma sisimas loodan, et mul pole õigus, et ma olen järjekordsel väärarusaamal. Ma tahan mitte mõista ja ma õnnestun.
Mina, mina, mina?
Rääkides loomulikest reaktsioonidest ... Kuidas reageerida, kui keegi ütleb sulle, et Sina oled lihtsameelne. Eelnev ei juhtunud minuga, aga eks olegi tagumine aeg empaatiavõimet arendada.
Kui mina kuulen sõna "lihtsameelne", siis esimene takistamatu poolemotsioon on sünonuum "idioot". Minu meel, minu sõnad. Saabas sõimab saabast?
Paistab, nagu sõnad, mis ühele suusoojaks, võivad teist tõsiselt traumeerida. Ma ütlesin "paistab. Idioot, nii ongi. Aga sellises maailmas me elame - erinev keskkond, muudetud mõistmine.
Siitkohalt tuletan midagi pöörast ... järsku oli Hitleril õigus, järsku tema tabas, et rahu ja mõistmine tagamiseks tuleb rahu murda, et suurendada ühtekuuluvustunnet. Endiselt on ebaselge, miks Hitler osasid etnilisi gruppe pärssis. Ma arvan, et keegi ei vaidle mulle vastu, kui ma väidan, et Hitler oli midagi geeniuse lähedast, väga kurja geeniuse taoline.
Ajaloos peab ka neid olema, eks ole?
Ära vihka mind, vihka mu mõtteid, mis teevad minust minu.
pühapäev, 11. aprill 2010
Perses
Kooli lõpp läheneb, peaksin pühendama ennast ja end eksamitele, aga ma ei tee seda.
Proovikirjand oli, oleks võinud mitte olla, teate seda tunnet ... et see jama on nii katki juba, et siin pole enam midagi teha?
Vot see tunne valdab mu õrna meelt praegusel õnnetul hetkel.
Loogiline mina: õpetaja pani kõigile vähem punkte, et motiveerida ennast parendama, võtma viimast viimasest ajast.
Reaalsus: inimene peab ikka haige tõbras olema, et midagi sellist teha. Kujutan ette, et mõni vend hakkas just selle pärast nädalavahetusel jooma. Tõsiselt ka. Nipp on käes, miks mitte?
Mis mind kõige rohkem häirib on see, et SISU, kõige olulisem neist, oli 2. Minu jaoks tähendab see seda, et minu mõtted on 40% ulatuses õiged ... oh sittagi, mu mõtted räägivad teisest ja pealkiri ootab kolmandat.
Käes on hetk, mil pikne ründab sind (eesti keele tund) ja sa avastad, et sa oled ebakompetentne lõpetama gümnaasiumit.
Rääkides sõnast lõpetama, kas pole mitte kummalise tähendusega sõna? Kõik asjad on lõpetatud, kui see keegi, see lõpetaja seda otsustab. Pean silmas fakti, et lõpetamine, kui protsess, ei eelda kindlat tulemust. Seega sõltumata tulemusest, mis on kas hea või halb (sõltuvalt inimesest) me ei saa öelda, et mingi asi on pooleli. Sest pooleli oleva asja tulemus on hea, mis võib olla ka lõpetatud asja halb tulemus.
Liiga palju?
Täiesti teise funktsiooni ... mis teeb elust elu? Inimesed meie ümber, eks ole? Aeglane enesetapumõtetega klienditeenindaja võtab 2 minutit minu ajast veel rohkem, sest tal on tõsiselt masendav tuju. Seega, sõltumatus on vabadus. Sest olles sõltumatu ei piira mind teised inimesed.
Kas ma peaksin tahtma olla sõltumatu, minu mõistes vaba? Huvitav asi see vabadus, eks ole? Kõik, absoluutselt kõik sõjad (ainukesed ajalooliselt tähtsad sündmused) on põhjustatud vabaduse piiramisest. Aga, kas tänapäeva "vaba" inimene ikkagi mõistab, missugune vastutus talle tegelikult on langetatud? Hoida vabadust, hoida seda iseenesest mõistetavalt, hoida, aga tegelikult mitte hoida?
Sest, et tegelikult pole ju mitte keegi vaba. Kahjuks? Õnneks?
Võtame näiteks moraalselt vabad inimesed, nende hulgas sotsiopaadid, nemad on ühed vähestest, kes on niiöelda vabad, pigem valikuta, aga siiski. Ei pea vist väitma, et sotsiopaadid pole "head" inimesed, aga sellegipoolest peavad nemadki külastama kaubanduskeskust, et osta omale, ma ei tea, nuga?
Mis selle tekstiseina mõte on?
Idee on see, et ühiskond pole karvavõrdki muutunud. Vabadus oli oluliseim eile, on täna ja ka tulevikus.
Aga miks mulle tundub, et "mõned" meist ei tahtvat seda mõista?
Ka mitte homme?
Proovikirjand oli, oleks võinud mitte olla, teate seda tunnet ... et see jama on nii katki juba, et siin pole enam midagi teha?
Vot see tunne valdab mu õrna meelt praegusel õnnetul hetkel.
Loogiline mina: õpetaja pani kõigile vähem punkte, et motiveerida ennast parendama, võtma viimast viimasest ajast.
Reaalsus: inimene peab ikka haige tõbras olema, et midagi sellist teha. Kujutan ette, et mõni vend hakkas just selle pärast nädalavahetusel jooma. Tõsiselt ka. Nipp on käes, miks mitte?
Mis mind kõige rohkem häirib on see, et SISU, kõige olulisem neist, oli 2. Minu jaoks tähendab see seda, et minu mõtted on 40% ulatuses õiged ... oh sittagi, mu mõtted räägivad teisest ja pealkiri ootab kolmandat.
Käes on hetk, mil pikne ründab sind (eesti keele tund) ja sa avastad, et sa oled ebakompetentne lõpetama gümnaasiumit.
Rääkides sõnast lõpetama, kas pole mitte kummalise tähendusega sõna? Kõik asjad on lõpetatud, kui see keegi, see lõpetaja seda otsustab. Pean silmas fakti, et lõpetamine, kui protsess, ei eelda kindlat tulemust. Seega sõltumata tulemusest, mis on kas hea või halb (sõltuvalt inimesest) me ei saa öelda, et mingi asi on pooleli. Sest pooleli oleva asja tulemus on hea, mis võib olla ka lõpetatud asja halb tulemus.
Liiga palju?
Täiesti teise funktsiooni ... mis teeb elust elu? Inimesed meie ümber, eks ole? Aeglane enesetapumõtetega klienditeenindaja võtab 2 minutit minu ajast veel rohkem, sest tal on tõsiselt masendav tuju. Seega, sõltumatus on vabadus. Sest olles sõltumatu ei piira mind teised inimesed.
Kas ma peaksin tahtma olla sõltumatu, minu mõistes vaba? Huvitav asi see vabadus, eks ole? Kõik, absoluutselt kõik sõjad (ainukesed ajalooliselt tähtsad sündmused) on põhjustatud vabaduse piiramisest. Aga, kas tänapäeva "vaba" inimene ikkagi mõistab, missugune vastutus talle tegelikult on langetatud? Hoida vabadust, hoida seda iseenesest mõistetavalt, hoida, aga tegelikult mitte hoida?
Sest, et tegelikult pole ju mitte keegi vaba. Kahjuks? Õnneks?
Võtame näiteks moraalselt vabad inimesed, nende hulgas sotsiopaadid, nemad on ühed vähestest, kes on niiöelda vabad, pigem valikuta, aga siiski. Ei pea vist väitma, et sotsiopaadid pole "head" inimesed, aga sellegipoolest peavad nemadki külastama kaubanduskeskust, et osta omale, ma ei tea, nuga?
Mis selle tekstiseina mõte on?
Idee on see, et ühiskond pole karvavõrdki muutunud. Vabadus oli oluliseim eile, on täna ja ka tulevikus.
Aga miks mulle tundub, et "mõned" meist ei tahtvat seda mõista?
Ka mitte homme?
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)