Järeldus volüüm 2

Mis on meie ühiskonna kõige suurem probleem?

Inimesed ei tunne iseennast.

Inimesed ei tunne iseennast, aga suudavad määrata, ma ei tea, pelgalt välimus põhjal, näiteks, kellegi teise mõttemaailma, elu sügavuse.

Ma teen seda ise ka. Mõtetes muidugi, pole veel "karmi tõde" kellelegi näkku pritsinud.

Ja ega vist nii ei tohikski.

Tuleb olla hea.

Aga siiski, ma ei tunne iseennast ja julgen ka teistele samasuguse sildi külge kleepida.

Ma jälgin, vaatlen ja teen järeldused. Kõikidel on palju ühist.

Mina arvan nii.

Nüüd jõuan punktini, mis mind tegelikult häirib.

Ma ja ka teised (täiesti perses, kui raske on sünonüüme välja mõelda kirjeldamaks massi) ei tahagi tegelikult ennast tunda.

Pean silmas seda, et keegi ei tunnista iseendale oma keskpärasust, veel vähem "vähemkui" keskpärasust. Endaga ei olda ausad. Mina ka pole.

Olen ma nüüd silmakirjalik? Seda sõna võib igast mõttest välja imeda, kui semantika türann ollakse.

Aga see selleks.

Näiteks, ma võin mõelda, et ma olen keskpärane, aga sisimas, ma tunnen, et ma olen midagi rohkemat.

Nagu kontrollimatu mõte või midagi. Aju valesti ühendatud või midagi.

Seletamatu.

Mul on ka alust arvata, et ma pole ainuke, kes selliste sundmõtetega kakleb.

Sõnadesse panna ... ei siiski, ma olen keskpärane, kui sellist sõna saab/võib/tohib elusolendi juures kasutada?

Täiesti teine vaatenurk, eks ole?

Inimesi ei saa mõõta. Fakt. Punkt.

Aga meie, inimesed oleme veendunud, et seda peab tegema, kas siis IQ-või palganumbriga.

Läbi sajandite on nagu kestnud mingi võistlus, et teha kindlaks, kes siiski on PAREM inimene.

Teadlased töötavad selle kallal, et võimalikult täpselt määrata intelligentsust.

Samas võiks ju kogu selle kapitali millegi ehtsama valmistamiseks.

Võiks anda kõikidele abivajajatele õnge, mitte kala. =)

(sihitu interneti määrimine 1-0 progressiivus)

Järeldus

Mul on kaks mõtet.

Alustan esimesest.

Võimalik, et teisest, kes teab?

Mul on kõik olemas.

Pere, sõbrad, materiaalsed väärtused.

Mis sunnib mind ennast arendama, kui mul on juba kõik olemas?

Et tulevik helgemaks määrata?

Sest praegu ... praegu kõik toimib.

Järsku ma kasvan targemaks ja mõistan, et kogu see fäär, mis mind ümbritseb on tegelikult võlts, mingi mõttetu suitsukate?

Kas poleks siis kindlam hoida positsiooni, et olla ... õnnelik?

Olgem ausad, rahuolu ongi ju õnnelikkus.

Muidugi ei saa välistada võimalust, et jätkudes parendamise teemal, muutun ma veel rohkem rahulolevaks.

Kas riskida?

Väärt risk iseenesest, eks ole?

Valikute tegemise aeg.

Olgu siis nii.

Teen omale lubaduse.

Ja panen selle kirja, et mitte unustada, ennast mitte petta, mõistus võib vempe visata.

Niisiis ... lubadus.

Niipea, kui saan load kätte, näo korda ja ülikooliga järje peale - hakkan sotsiaalseks: võtan mõne vana sõbraga ühendust, otsin uued (nt:korporatsioonist).

Kas siis või mitte kunagi.

Pean kinni lubadusest!

Märge iseendale: TEE SEDA JA SA EI KAHETSE!

Vinguv mõttevaras

Vahel on raske, peabki olema, aga vahel võiks olla väga lihtne.

Mida ma elult ootan?

Juhuseid.

Kindlasti kummaline, aga terve oma elu ma olen elanud juhusest juhuseni.

Ma otsustan võimalikult vähe ja lähen vooluga kaasa, aga vahepeal tundub, et olen kaldale triivinud, edasiminekut ei ole.

Sina otsid valget purje, mina otsin mida?

Voonakeste vaikimine

Kell on palju, aga ma tahan seda teha.

Tahan siia midagi lisada, iseenda jaoks.

Olen viimasel ajal mõelnud, et ... ma ei tea, mida ma tahan.

Või ma ei tahagi midagi?

Sest ... miks ei võiks lihtsalt olla, nautida neid lihtsaid väärtusi, mis mind ümbritsevad, juua teed, vaadata aknast välja, kuulata melanhoolset muusikat ja MÕELDA, lihtsalt mõelda elust ja unistada hetkes ...

Ma ... vist ei suuda enam sedaviisi jätkata. Olla nagu kaktus keset kõrbe.

Inimesed minu ümber kasvavad ja lähevad ära. Aga mina jään siia, jään nagu kinni mingisse lolli ajaseisakusse ja raske on liikuda edasi, et avastada samaväärseid, paremaid neid.

Miks ma teen nii, miks ma valin olla selline nagu ma olen?

Nii palju oleksin võinud teisiti teha ...