Mõttetu ponnistus

Tulin maalt ära.

Kaotasin kõik sõbrad, viimse kui ühe.

Ma ei taha enam kaotada.

Ma jään üksi.

Tasakaal

Ma olen õnnelik.

Ja selleks oli vaja vaid Nick Drake.

Sa oled lihtsalt ilus, muud ei midagi.

Vaba, ma olen vaba!

Head Jaanipäeva!

3 hukkunut ja 13 vigastatut

Palju õnne vanematele ja lähedastele!

Pole paha, Eesti noorus.

Värdjakari.

Ma olen vaba

Läbi, see on läbi.

Sa oled läinud mu meelest ja rõõm tuleb tagasi mu hinge.

Sa oled kellegi teise oma.

Ja mina olen vaba.

Sina

Ma tunnen nagu ma oleksin kellegi väga lähedase kaotanud.

Aga Sa ei olnud mulle lähedane.

Ma ei tundnud Sind.

Märkasin ainult, kuidas Sinu laup tõmbus krimpsu, kui kohtusid mõistmatusega.

Märkasin ainult, kuidas Sinu naeratus mõjus nagu hommikune päikesetõus.

Märkasin ainult, kuidas Sinu hing ihkas vabadust, sõltumatust ... just nagu mina.

Märkasin ainult, kuidas meie füüsilised kehad sarnanevad.

Märkasin ainult, kuidas Sinu südamest naer tundus nii vaba, piirideta, hoolimata sellest, mida teised arvavad.

Märkasin ainult, kuidas Sina otsisid minus midagi ja mina tõukasin Sinu ära.

Märkasin ainult kõige armsamat ilmet terves maailmas, kui sa magasid.

Kellegi ingel.

Ma vajan märki

Ma vajan midagi, mis ütleks mulle, et ka Sina tunned nii.

Ma vajan märki.

Ma palun midagi ennekuulmatut ja luban, et käitun seekord õigesti.

Veel pole hilja

Ma kirjutan ja kirjutan, aga see ei tundu aitavat.

Kas peaks?

Minu sees on tärganud tühi lootus, et keegi minus haarab telefoni ja helistab Sulle ... mis sellest, et ma ei tea Sinu numbrit, ega sõnu, mis mul öelda on.

See keegi sureb.

Vaikselt ja valulikult.

Võta hoobid vastu ja liigu edasi.


... ma ei oska edasi.

Ma olen katki

Ma tõesti ei suuda enam nii.

Mu pea on mõtetest koormatud.

Ma tahan rahu, hinges, peas, südames, tahan lihtsalt unustada, et olla terviklik.

Aga ma ei suuda.

Sest Sina ei lase mul.

Mul oli võimalus, võimalused ja ma ei kasutanud neid, ma ei kasutanud neid, et teha esimene samm, et väljendada kiindumust, tundeid, et näidata, et Sina oled mulle oluline mingil teadmata põhjusel milleni minu mõistus ei küündi.

Vältisin Sind terve õhtu, loomata silmkontakti, vahetades asukohta vastavalt sulle, tegin kõike vastupidi, MIKS KURAT KÜLL?!?!?

Ma kardan, kardan eksida, et Sina ei tunne nii ja siis minu seinad varisevad, ma langen häbisse ja kaevun pimedasse tuppa, et nautida seda, mida veel võimalik ...

Nüüd oled sa käest libisenud, läinud, mitte miski ei seo meid enam.

Ja see teeb mind kurvaks.

Sest, miski sinus tõmbas mind, aga vastuolu tõukas mind ennast iseenest.

Mis mul viga on?

Miks ma tunnen vajadust Sinu järele?

Millal see küll lõppeb?


... sest ma ei tea kaua ma suudan nii jätkata ...

Bird York - Have No Fear

In 7 days, god created the world; and in 7 seconds, I shattered mine.

Have no fear in your heart
though you feel you've been broken and lost
there's a place where we will meet up again
there's a place that mends your hurt and takes you in
there are times faced alone
when you find all the holes in yourself
you don't have to walk the night on your own
I will say a prayer for you to lead you on
I will say a prayer for you when you have gone


Sõnatu

Kolmas mõttevigastus

Ma tahan rahu.

Tahan eemale kõigest sellest, mis oluline ja mõjutav.

Tahan lihtsalt tunda mõnu pelgalt eksisteerimisest.

Aga nii vististi ei saa?

Aju tulemüür

Esimene teadlane, kes leiutab pealkirjana seda posti kaunistava vahendi, saab minu käest sõbraliku kallistuse.

Sest see on minu suurim varandus. (ka mina ei suuda muiet takistada)

Tulemüür peaks olema üsna lihtne mõiste, tahan lasta info, mis mulle meeldib sisse (ajju) ja ebameeldiva tahan teistele jätta.

Mõelge (mõtle), kui suurepärane see oleks!

Nali naljaks, tegelikult, tõeline põhjus, miks ma seda konkreetset postitust alustasin, peitub ühes neius, kes vahetpidamata minu meeltes komistab.

Ma ei ole rahul selletaolise meeltesegaduse või mõnusa ajulaine rütmi sekkumisega, pehmelt öeldes olen ma ärritatud, sest ma ei saa Sind oma peast välja.

Nii muuseas, Tema (endine Sina) on üks põhjustest, miks ma alustasin Internetis vingumisega, tähendab blogi täitmisega.

Mingi lootus mu sees ütles mulle, et kui ma Tema paberile (ekraanile) panen, siis ma mõistan ja järsku ma suudan Tema unustada.

Ma tahan unustada, sest nii jätkata on raske. Kardan murduda.

Ainuke küsimus, mis mu pead vaevab on järgmine: "Miks Tema?"

Ja kõige naljakam tundub mulle asjaolu, et ma ei tea vastust. Ma ei suuda seda kuidagi ratsionaalselt välja mõelda. Kõik muu siin elus on mingil määral seletatav, aga see tõmme ... ma lihtsalt ei mõista iseenda ajutegevust.

Viha võtab üle, mõistmatus ärritab mind.

Saalimata mälu

Ma siin mõtlesin, et järsku ... järsku polegi rohkem vaja.

Kas inimene mõistab, kui ta on jõudnud hetke, kus tal on kõik olemas?

Sest olgem ausam, alati võib eksisteerida tunne, et midagi on nagu puudu. Seda tunnet ei ole võimalik alla suruda.

Seega, mina otsustan, et just praegusel hetkel on mul kõik olemas. Ma ei taha elult mitte midagi, vähemalt lähima 4 tunni jooksul mitte.

Olgu, mina, kui ka ühiskonna täisõiguslik liige pean püüdlema rohkem mõjuvate eesmärkideni.

Pean püüdlema ... kuidagi vastumeelt kõlab see tähtede kooskõla.

Ma ei ole mässaja, õigemini ma ei taha olla mässaja, sest see viiks mind tagasi/edasi puberteedi ikka, seda peab kartma.

Lihtsalt vahest mulle tundub, et inimestele ei meeldi mõelda, pigem on nad rahul sellega, et elutee viib neid ühes suunas.

Unustatakse püüdlemine millegi veel vahvama ja parema poole. Elu kvaliteet?

See idee ärritab mind.

Ma ei tea miks.

Või tean?

Persse, see teema on nüüd ammendatud, sest mina ütlen nii.