Kellegi soe keha puutub minu vastu, avan silmad, kass magab põlve juures, vaatab mulle otsa, nagu mina oleks tema põlve juures uinunud.
Pean natuke keha kergitama, et sõrmega mööda ta märga nina tõmmata. Ilmselt arvas ta, et minu käsi ei ulatu lamades põlveni, eks ma järgmine kord leian ta madalamalt
positsioonilt.
Ajan pea kuklasse ja vaatan, mis kell teeb, sest praegu elan ma veel kella järgi. Kuna ma magan akna all, siis suurema vaevata liigutan kardinat, et näha, kas ka õu on üles ärganud. Kellaaeg ja päike on sünkroonis, tähendab, maailmalõpp ei ole veel käes.
Liigutan ettevaatlikult jalga, et mitte kassi traumeerida ja maandun nüüd juba mõlemad liikmed turvalistel põrandalaudadel. Reis on läbi, pilte ma ei teinud ja sestap palju ma ei mäleta ...
pühapäev, 18. märts 2012
reede, 10. veebruar 2012
laupäev, 5. november 2011
Terve mõte
Sa ei sa kunagi teha seda, mida sa tahad, sa ei saa lihtsalt OLLA, sa pead adapteeruma, sest nii on kokkuvõttes mõistlikum, mõistlikum on alla suruda oma tõelised huvid ja vanduda valet tõeks ja TEENIDA raha, et elada, magada, süüa, töötada - kas see ongi elu? Ma ei taha muretseda arvete maksmise suutlikkuse üle. Elu viskab piisavalt muresid teele ette. Ja mina valin, et mitte riskida. Karta, vaadata maha ja siis kahetseda?
teisipäev, 11. oktoober 2011
Sittagi pole muutunud.
Ei ole hea olla.
Mõtted väsitavad mu pead.
Vähene uni ja keskendumisvõime puudumine väsitab mu aega.
Vahest, ma ei tea, miks ma olen nii, nagu ma olen. Ma olen nagu mingi neljateistkümneaastane mässaja, kes tahab, et temalt kõike kaks korda küsitakse. Tark inimene aga ei küsi kaks korda. Tark inimene järeldab ja lahkub.
"Ära mine, sõber!"
Mõtlen, et kahetsemisel puudub sisu, aga teen seda siiski. Vigur loom, see inimene. Nii palju asju oleks võinud teisiti olla. Pole veel hilja, või on?
Võtta riske, tunda tõrjutust, ma ei tea, ma vist ei taha enam. Kuigi mulle head inimesed mind vististi eemale ei tõukaks.
Hoopis mina vaikiks ennast üksi.
Olen nii enda sisse kasvanud, et tagasiteed ei paista leiduvat. Teiste elu ja tegemised jäävad tahaplaanile. Mul on harukordne võime nad kuidagi elust välja mõelda. Nagu puuduks ajupiirkond, mis peaks teiste jaoks olulisi asju meelde jätma.
Siin ma nüüd olen, natuke rohkem kurb, natuke vähem rõõmus, lootes, et need read aitavad mul öös leida õiget mõttetühjust.
Mõtted väsitavad mu pead.
Vähene uni ja keskendumisvõime puudumine väsitab mu aega.
Vahest, ma ei tea, miks ma olen nii, nagu ma olen. Ma olen nagu mingi neljateistkümneaastane mässaja, kes tahab, et temalt kõike kaks korda küsitakse. Tark inimene aga ei küsi kaks korda. Tark inimene järeldab ja lahkub.
"Ära mine, sõber!"
Mõtlen, et kahetsemisel puudub sisu, aga teen seda siiski. Vigur loom, see inimene. Nii palju asju oleks võinud teisiti olla. Pole veel hilja, või on?
Võtta riske, tunda tõrjutust, ma ei tea, ma vist ei taha enam. Kuigi mulle head inimesed mind vististi eemale ei tõukaks.
Hoopis mina vaikiks ennast üksi.
Olen nii enda sisse kasvanud, et tagasiteed ei paista leiduvat. Teiste elu ja tegemised jäävad tahaplaanile. Mul on harukordne võime nad kuidagi elust välja mõelda. Nagu puuduks ajupiirkond, mis peaks teiste jaoks olulisi asju meelde jätma.
Siin ma nüüd olen, natuke rohkem kurb, natuke vähem rõõmus, lootes, et need read aitavad mul öös leida õiget mõttetühjust.
neljapäev, 21. juuli 2011
neljapäev, 23. juuni 2011
Kui diktofon läheb katki ...
Ma vaatan, aga ei suuda näha.
Ma kuulan, aga ei mõista.
Ma tahan katsuda, aga ei saa.
Elu on täiuslik.
Ma kuulan, aga ei mõista.
Ma tahan katsuda, aga ei saa.
Elu on täiuslik.
kolmapäev, 12. jaanuar 2011
Teda pole siin?
Miks nutetakse matustel?
See tundub nii veider. Saan aru, et on kahju, kui suri noor, keegi, kes polnud veel maitsnud elu vilju. Saan aru, et on kahju, kui suri keegi, kes lubas omme testamenti sisse kirjutada. Neid asju juhtub pidevalt ...
Aga. Aga, miks valatakse pisaraid näiteks vanemate, juba kändude(külm?), matustel? Nende elu mahla pressimine peaks ammu juba nimekirjast maha tõmmatud olema ja kui kõrge see nende elu kvaliteet ikka olla võib, tervis sitt, lapsed sõltumatud, mille nimel üldse hommikul üles tõusta? Ärgata, sest nii on kombeks? Ärgata, et näha "Vaprad ja Ilusad" hooaja lõppu? Ärgata, et võtta järgmine ravim, et hirmuga eluribast kinni hoida ja hoida seda nagu sitta pilpa peal? Ärgata, sest inimene ei tohiks tahta surra ja peab "nautima" võib-olla isegi lastest sõltuvat elu? Kellegile ei tohiks meeldida olla koorem. Erandeid on ...
Olgem ausad, see, kui keegi sureb vanas eas, see pole üllatus, see pole mingi "elu keerdkäik", see pole muutus, nii peabki ju olema? Ei?
Ta lahkub niikuinii, täna või täna kümne aasta pärast. Ainult kallista täna soe keha ära, hiljem, kurat teab, mis võib juhtuda.
Kui nutta, miks hoida seda matuseks, võiks ju halada asjade pärast, mis tõeliselt on vett väärt. Saan aru, et emotsionaalsus pole valitav, aga pisar võiks voolata eesmärgiga. Muuta midagi, surma juba naljalt ei muuda. Paljud nii ei arva, ma tean.
Ja siis sõna "lein", periood, mil inimesed tõusevad üles ja lähevad magama mõttega - miks, MIKS KÜLL tema? Kes sellest kasu saab?
Miks mitte tunda rõõmu, et sina oled saanud osa selle inimese elust? Miks ei võiks isegi kergelt naeratada matusel? Sest sellele vaadatakse viltu? Teised ei tea ju sinu kogemust surnuga, teised ei tea, et matusestaar palus mitte nutta, vaid meenutada aegu, mil rohi kõrgem ja majad madalamad. Et oli aeg, mil temagi jõudis vihma käes joosta, kolm päikesetõusu üleval olla, naerda, seejuures kartmata rabandust.
Elu läheb niikuinii edasi, kuivade või märgade silmadega. Sa unustad ja nii ongi lihtsam, sa unustad selle kurva sündmuse, sest jõle sitt on kannatust meeles hoida(arstid ka ei soovita).
Või siis üldse vältida tema minekut(mitte matust loomulikult), kui muutust ja lihtsalt mäletada, milline vahva inimene kord su muusikasse noodi lisas. Meenutada, naerda naljakate juhtumiste üle ja mitte mõelda, et surm on lõpp. Lõpp on ta ainult ühe konkreetse inimese jaoks ja sedagi mitte kõigi arust ... religioosne nali, olemas.
Jätka elu, külluslikumalt. Tunne veel rohkem rõõmu lihtsatest asjadest, eemalda elult hinnasilt, kraabi mõni vana soovitus ajuajaloost välja ja tee see ära. Täida mingi mõttetu tunduv lubadus ja avasta, et vanamees mängis elumale kõrval veel oma kabet ka.
Pole väärt mõelda, mis võiks olla, keda enam pole ja nutta nagu tooks see tema tagasi.
See tundub nii veider. Saan aru, et on kahju, kui suri noor, keegi, kes polnud veel maitsnud elu vilju. Saan aru, et on kahju, kui suri keegi, kes lubas omme testamenti sisse kirjutada. Neid asju juhtub pidevalt ...
Aga. Aga, miks valatakse pisaraid näiteks vanemate, juba kändude(külm?), matustel? Nende elu mahla pressimine peaks ammu juba nimekirjast maha tõmmatud olema ja kui kõrge see nende elu kvaliteet ikka olla võib, tervis sitt, lapsed sõltumatud, mille nimel üldse hommikul üles tõusta? Ärgata, sest nii on kombeks? Ärgata, et näha "Vaprad ja Ilusad" hooaja lõppu? Ärgata, et võtta järgmine ravim, et hirmuga eluribast kinni hoida ja hoida seda nagu sitta pilpa peal? Ärgata, sest inimene ei tohiks tahta surra ja peab "nautima" võib-olla isegi lastest sõltuvat elu? Kellegile ei tohiks meeldida olla koorem. Erandeid on ...
Olgem ausad, see, kui keegi sureb vanas eas, see pole üllatus, see pole mingi "elu keerdkäik", see pole muutus, nii peabki ju olema? Ei?
Ta lahkub niikuinii, täna või täna kümne aasta pärast. Ainult kallista täna soe keha ära, hiljem, kurat teab, mis võib juhtuda.
Kui nutta, miks hoida seda matuseks, võiks ju halada asjade pärast, mis tõeliselt on vett väärt. Saan aru, et emotsionaalsus pole valitav, aga pisar võiks voolata eesmärgiga. Muuta midagi, surma juba naljalt ei muuda. Paljud nii ei arva, ma tean.
Ja siis sõna "lein", periood, mil inimesed tõusevad üles ja lähevad magama mõttega - miks, MIKS KÜLL tema? Kes sellest kasu saab?
Miks mitte tunda rõõmu, et sina oled saanud osa selle inimese elust? Miks ei võiks isegi kergelt naeratada matusel? Sest sellele vaadatakse viltu? Teised ei tea ju sinu kogemust surnuga, teised ei tea, et matusestaar palus mitte nutta, vaid meenutada aegu, mil rohi kõrgem ja majad madalamad. Et oli aeg, mil temagi jõudis vihma käes joosta, kolm päikesetõusu üleval olla, naerda, seejuures kartmata rabandust.
Elu läheb niikuinii edasi, kuivade või märgade silmadega. Sa unustad ja nii ongi lihtsam, sa unustad selle kurva sündmuse, sest jõle sitt on kannatust meeles hoida(arstid ka ei soovita).
Või siis üldse vältida tema minekut(mitte matust loomulikult), kui muutust ja lihtsalt mäletada, milline vahva inimene kord su muusikasse noodi lisas. Meenutada, naerda naljakate juhtumiste üle ja mitte mõelda, et surm on lõpp. Lõpp on ta ainult ühe konkreetse inimese jaoks ja sedagi mitte kõigi arust ... religioosne nali, olemas.
Jätka elu, külluslikumalt. Tunne veel rohkem rõõmu lihtsatest asjadest, eemalda elult hinnasilt, kraabi mõni vana soovitus ajuajaloost välja ja tee see ära. Täida mingi mõttetu tunduv lubadus ja avasta, et vanamees mängis elumale kõrval veel oma kabet ka.
Pole väärt mõelda, mis võiks olla, keda enam pole ja nutta nagu tooks see tema tagasi.
laupäev, 18. detsember 2010
laupäev, 25. september 2010
Järeldus volüüm 2
Mis on meie ühiskonna kõige suurem probleem?
Inimesed ei tunne iseennast.
Inimesed ei tunne iseennast, aga suudavad määrata, ma ei tea, pelgalt välimus põhjal, näiteks, kellegi teise mõttemaailma, elu sügavuse.
Ma teen seda ise ka. Mõtetes muidugi, pole veel "karmi tõde" kellelegi näkku pritsinud.
Ja ega vist nii ei tohikski.
Tuleb olla hea.
Aga siiski, ma ei tunne iseennast ja julgen ka teistele samasuguse sildi külge kleepida.
Ma jälgin, vaatlen ja teen järeldused. Kõikidel on palju ühist.
Mina arvan nii.
Nüüd jõuan punktini, mis mind tegelikult häirib.
Ma ja ka teised (täiesti perses, kui raske on sünonüüme välja mõelda kirjeldamaks massi) ei tahagi tegelikult ennast tunda.
Pean silmas seda, et keegi ei tunnista iseendale oma keskpärasust, veel vähem "vähemkui" keskpärasust. Endaga ei olda ausad. Mina ka pole.
Olen ma nüüd silmakirjalik? Seda sõna võib igast mõttest välja imeda, kui semantika türann ollakse.
Aga see selleks.
Näiteks, ma võin mõelda, et ma olen keskpärane, aga sisimas, ma tunnen, et ma olen midagi rohkemat.
Nagu kontrollimatu mõte või midagi. Aju valesti ühendatud või midagi.
Seletamatu.
Mul on ka alust arvata, et ma pole ainuke, kes selliste sundmõtetega kakleb.
Sõnadesse panna ... ei siiski, ma olen keskpärane, kui sellist sõna saab/võib/tohib elusolendi juures kasutada?
Täiesti teine vaatenurk, eks ole?
Inimesi ei saa mõõta. Fakt. Punkt.
Aga meie, inimesed oleme veendunud, et seda peab tegema, kas siis IQ-või palganumbriga.
Läbi sajandite on nagu kestnud mingi võistlus, et teha kindlaks, kes siiski on PAREM inimene.
Teadlased töötavad selle kallal, et võimalikult täpselt määrata intelligentsust.
Samas võiks ju kogu selle kapitali millegi ehtsama valmistamiseks.
Võiks anda kõikidele abivajajatele õnge, mitte kala. =)
(sihitu interneti määrimine 1-0 progressiivus)
Inimesed ei tunne iseennast.
Inimesed ei tunne iseennast, aga suudavad määrata, ma ei tea, pelgalt välimus põhjal, näiteks, kellegi teise mõttemaailma, elu sügavuse.
Ma teen seda ise ka. Mõtetes muidugi, pole veel "karmi tõde" kellelegi näkku pritsinud.
Ja ega vist nii ei tohikski.
Tuleb olla hea.
Aga siiski, ma ei tunne iseennast ja julgen ka teistele samasuguse sildi külge kleepida.
Ma jälgin, vaatlen ja teen järeldused. Kõikidel on palju ühist.
Mina arvan nii.
Nüüd jõuan punktini, mis mind tegelikult häirib.
Ma ja ka teised (täiesti perses, kui raske on sünonüüme välja mõelda kirjeldamaks massi) ei tahagi tegelikult ennast tunda.
Pean silmas seda, et keegi ei tunnista iseendale oma keskpärasust, veel vähem "vähemkui" keskpärasust. Endaga ei olda ausad. Mina ka pole.
Olen ma nüüd silmakirjalik? Seda sõna võib igast mõttest välja imeda, kui semantika türann ollakse.
Aga see selleks.
Näiteks, ma võin mõelda, et ma olen keskpärane, aga sisimas, ma tunnen, et ma olen midagi rohkemat.
Nagu kontrollimatu mõte või midagi. Aju valesti ühendatud või midagi.
Seletamatu.
Mul on ka alust arvata, et ma pole ainuke, kes selliste sundmõtetega kakleb.
Sõnadesse panna ... ei siiski, ma olen keskpärane, kui sellist sõna saab/võib/tohib elusolendi juures kasutada?
Täiesti teine vaatenurk, eks ole?
Inimesi ei saa mõõta. Fakt. Punkt.
Aga meie, inimesed oleme veendunud, et seda peab tegema, kas siis IQ-või palganumbriga.
Läbi sajandite on nagu kestnud mingi võistlus, et teha kindlaks, kes siiski on PAREM inimene.
Teadlased töötavad selle kallal, et võimalikult täpselt määrata intelligentsust.
Samas võiks ju kogu selle kapitali millegi ehtsama valmistamiseks.
Võiks anda kõikidele abivajajatele õnge, mitte kala. =)
(sihitu interneti määrimine 1-0 progressiivus)
Järeldus
Mul on kaks mõtet.
Alustan esimesest.
Võimalik, et teisest, kes teab?
Mul on kõik olemas.
Pere, sõbrad, materiaalsed väärtused.
Mis sunnib mind ennast arendama, kui mul on juba kõik olemas?
Et tulevik helgemaks määrata?
Sest praegu ... praegu kõik toimib.
Järsku ma kasvan targemaks ja mõistan, et kogu see fäär, mis mind ümbritseb on tegelikult võlts, mingi mõttetu suitsukate?
Kas poleks siis kindlam hoida positsiooni, et olla ... õnnelik?
Olgem ausad, rahuolu ongi ju õnnelikkus.
Muidugi ei saa välistada võimalust, et jätkudes parendamise teemal, muutun ma veel rohkem rahulolevaks.
Kas riskida?
Väärt risk iseenesest, eks ole?
Alustan esimesest.
Võimalik, et teisest, kes teab?
Mul on kõik olemas.
Pere, sõbrad, materiaalsed väärtused.
Mis sunnib mind ennast arendama, kui mul on juba kõik olemas?
Et tulevik helgemaks määrata?
Sest praegu ... praegu kõik toimib.
Järsku ma kasvan targemaks ja mõistan, et kogu see fäär, mis mind ümbritseb on tegelikult võlts, mingi mõttetu suitsukate?
Kas poleks siis kindlam hoida positsiooni, et olla ... õnnelik?
Olgem ausad, rahuolu ongi ju õnnelikkus.
Muidugi ei saa välistada võimalust, et jätkudes parendamise teemal, muutun ma veel rohkem rahulolevaks.
Kas riskida?
Väärt risk iseenesest, eks ole?
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)