Ei ole hea olla.
Mõtted väsitavad mu pead.
Vähene uni ja keskendumisvõime puudumine väsitab mu aega.
Vahest, ma ei tea, miks ma olen nii, nagu ma olen. Ma olen nagu mingi neljateistkümneaastane mässaja, kes tahab, et temalt kõike kaks korda küsitakse. Tark inimene aga ei küsi kaks korda. Tark inimene järeldab ja lahkub.
"Ära mine, sõber!"
Mõtlen, et kahetsemisel puudub sisu, aga teen seda siiski. Vigur loom, see inimene. Nii palju asju oleks võinud teisiti olla. Pole veel hilja, või on?
Võtta riske, tunda tõrjutust, ma ei tea, ma vist ei taha enam. Kuigi mulle head inimesed mind vististi eemale ei tõukaks.
Hoopis mina vaikiks ennast üksi.
Olen nii enda sisse kasvanud, et tagasiteed ei paista leiduvat. Teiste elu ja tegemised jäävad tahaplaanile. Mul on harukordne võime nad kuidagi elust välja mõelda. Nagu puuduks ajupiirkond, mis peaks teiste jaoks olulisi asju meelde jätma.
Siin ma nüüd olen, natuke rohkem kurb, natuke vähem rõõmus, lootes, et need read aitavad mul öös leida õiget mõttetühjust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar