esmaspäev, 26. juuli 2010
pühapäev, 25. juuli 2010
Sain märgi
Ma hakkan järjest rohkem uskuma määramatusse. Tundub nagu mõned asjad siin elus on paika pandud. Tee, mis tahad, ikka läheb nii, kuidas sa ei mõtle.
Küsisin märki, sain märgi. Üsna kummalise, aga siiski.
Ütlesin, et käitun õigesti.
Sittagi.
Võib-olla siis, kui ma saan ühe märgi veel. Seekord midagi, millest on raske mööda vaadata, millele on raske mitte reageerida.
Olen liiga aldis uskuma kokkusattumustesse? Kogemus kasvatab meid nii, kas pole?
Andeks.
Üks viimane märk ja nüüd tõsiselt. Luban, et haaran "härjal sarvist".
Las universum otsustab minu eest, sest mina olen liiga nõrk.
Eks näeb, mis elu toob.
Küsisin märki, sain märgi. Üsna kummalise, aga siiski.
Ütlesin, et käitun õigesti.
Sittagi.
Võib-olla siis, kui ma saan ühe märgi veel. Seekord midagi, millest on raske mööda vaadata, millele on raske mitte reageerida.
Olen liiga aldis uskuma kokkusattumustesse? Kogemus kasvatab meid nii, kas pole?
Andeks.
Üks viimane märk ja nüüd tõsiselt. Luban, et haaran "härjal sarvist".
Las universum otsustab minu eest, sest mina olen liiga nõrk.
Eks näeb, mis elu toob.
Katse
Mart Raukase sõnad minu sõrmede läbi:
Klass. 70 inimest. Igaühel neist ees nupp.
Vajutage seda nuppu ja kõik muutuvad kaks korda targemaks. Kõik peale sinu muidugi.
Kes vajutaks seda nuppu ilma pikemalt mõtlemata.
Mitte keegi.
Miks mitte?
"Aga, mis siis minust saab?"
Järeldus: kõik inimesed on väikestviisi egoistid. :)
Lihtne?
Klass. 70 inimest. Igaühel neist ees nupp.
Vajutage seda nuppu ja kõik muutuvad kaks korda targemaks. Kõik peale sinu muidugi.
Kes vajutaks seda nuppu ilma pikemalt mõtlemata.
Mitte keegi.
Miks mitte?
"Aga, mis siis minust saab?"
Järeldus: kõik inimesed on väikestviisi egoistid. :)
Lihtne?
Ajupeer
Kummaline, mingi seletamatu tunne pani mind postitama sellesse unarusse jäänud ajaveebi.
Ah, ei ole seletamatu tunne, tegelikult lugesin kellegi teise blogi ja too oli mõnus, tead, ma arvan, et ta on siiamaani mõnus.
Igatahes, nägin kellegi teise mõtteid ja tundsin, et pole kehvem sõnameister.
Esimene raund?
Veeretasin täna (tegelikult juba eile) jalgpalli. Koos teistega muidugi, minu jaoks olid ja jäid nad võõraks, kuigi oleme ka varem nahkkera järel koos rühkinud.
Ma tean, ma pole mitte kunagi rääkinud oma noortest mälestustest, aga miks ka mitte? Teised teevad ka seda ...
Niisiis, vutt, ma nautisin mängu, kusjuures pean mainima, et üsna harva sammun pettumusega palliplatsilt eemale. Lihtsat mängu on lihtne nautida, eks ole?
Kuhu ma tahstin jõuda ... muidugi, kuigi mängisin pea võhivõõrastega, olin ma õnnelik, no vähemalt need 3,5 tundi ja olen ikka veel, tunne on selline.
Hea teada, et alati on võimalus olla sõltumatult õnnelik.
Raund 2
Kuna kronoloogiline järjekord võõrastub mulle, siis tahaksin rääkida, kui sitt uni mul tunaeile oli või õigemini ei olnud.
Ma ei saanud magada. Mulle meeldib magada. Ma tean, et ma pole ainuke, kallid sõbrad.
Miks ma ei saanud magada.
Kohe ütlen teile.
Kohe, kohe.
Inimesed on tõprad. Üks tõbras siin ja teine tema kõrval. Külg külje vastas moodustamas oma poolvärdjate klanni, et lärmata, kuulata tümmi ja bemmi mootori võimasust. Raisk, ma ütlen.
Raisad!
Olgu, ka minule meeldib kõvasti muusikat kuulata. Ilusat muusikat, mitte midagi tungivat, praegugi kuulan klaveripalasid, mille saatel tavaliselt armastust luuakse.
Mis mind eristab neist?
Ma ei kuula muusikat siis, kui keegi kell on 3 öösel. No ausalt. Võib-olla kell 2, aga kell 3? Miks ometi?
Mis mul veel magada ei lasknud. Ah jaa, hehe, tragikoomiline, väljas on palav, sees on veel kuumem (mitte keldris) ja üks ainus asi, mis mind lohutab on see, et öösel temperatuur lahkelt langeb ja minu toas on rõduuks. Ma saan rahulikult magada, hoolimata homoöstaasist.
Aga ei.
Unusta ära, mees, sinu kallis ema tegi kurgisalatit ja pani pange (kes teeb salatit pange?) rõdule.
No ja siis? Keda kotib mingi kurgisalat?
Kurgisalat haiseb, haiseb nagu "väga halb lõhn" ja kas mitte minu voodi ei asetse otse rõdu ees, et võimalikult mugavalt ennast tunda?
Seega, jätta rõduuks lahti ja proovida magada rõvedas haisus või panna rõduuks kinni ja surra hapnikku vaegusesse?
Täiuslik elu, eh? See on alati nii, sa tahad ühte asja, ühte kõige pisitillukesemat detaili, sa tahad magada, aga ei.
Laske mul magada!
Irooniline, et ma olen tegelikult füüsiliselt võimetu magama rohkem kui 8-10 tundi, sõltuvalt tujust.
Miks füüsiliselt võimetu?
Mu selg ajab oma ideoloogiat, kui tema tunneb, et peremeeslooma võiks testida, annab ta "veits" tunda, minu selgrool on oma tuju ja ta ei tagane võimalusest seda välja näidata. Mõnus eks ole?
Elu ja tema lihtsad väärtused.
Homme räägin, kuidas ma vahepeal ei saanud süüa. Kuldaväärt teema.
Tahan medalit?
Ah, ei ole seletamatu tunne, tegelikult lugesin kellegi teise blogi ja too oli mõnus, tead, ma arvan, et ta on siiamaani mõnus.
Igatahes, nägin kellegi teise mõtteid ja tundsin, et pole kehvem sõnameister.
Esimene raund?
Veeretasin täna (tegelikult juba eile) jalgpalli. Koos teistega muidugi, minu jaoks olid ja jäid nad võõraks, kuigi oleme ka varem nahkkera järel koos rühkinud.
Ma tean, ma pole mitte kunagi rääkinud oma noortest mälestustest, aga miks ka mitte? Teised teevad ka seda ...
Niisiis, vutt, ma nautisin mängu, kusjuures pean mainima, et üsna harva sammun pettumusega palliplatsilt eemale. Lihtsat mängu on lihtne nautida, eks ole?
Kuhu ma tahstin jõuda ... muidugi, kuigi mängisin pea võhivõõrastega, olin ma õnnelik, no vähemalt need 3,5 tundi ja olen ikka veel, tunne on selline.
Hea teada, et alati on võimalus olla sõltumatult õnnelik.
Raund 2
Kuna kronoloogiline järjekord võõrastub mulle, siis tahaksin rääkida, kui sitt uni mul tunaeile oli või õigemini ei olnud.
Ma ei saanud magada. Mulle meeldib magada. Ma tean, et ma pole ainuke, kallid sõbrad.
Miks ma ei saanud magada.
Kohe ütlen teile.
Kohe, kohe.
Inimesed on tõprad. Üks tõbras siin ja teine tema kõrval. Külg külje vastas moodustamas oma poolvärdjate klanni, et lärmata, kuulata tümmi ja bemmi mootori võimasust. Raisk, ma ütlen.
Raisad!
Olgu, ka minule meeldib kõvasti muusikat kuulata. Ilusat muusikat, mitte midagi tungivat, praegugi kuulan klaveripalasid, mille saatel tavaliselt armastust luuakse.
Mis mind eristab neist?
Ma ei kuula muusikat siis, kui keegi kell on 3 öösel. No ausalt. Võib-olla kell 2, aga kell 3? Miks ometi?
Mis mul veel magada ei lasknud. Ah jaa, hehe, tragikoomiline, väljas on palav, sees on veel kuumem (mitte keldris) ja üks ainus asi, mis mind lohutab on see, et öösel temperatuur lahkelt langeb ja minu toas on rõduuks. Ma saan rahulikult magada, hoolimata homoöstaasist.
Aga ei.
Unusta ära, mees, sinu kallis ema tegi kurgisalatit ja pani pange (kes teeb salatit pange?) rõdule.
No ja siis? Keda kotib mingi kurgisalat?
Kurgisalat haiseb, haiseb nagu "väga halb lõhn" ja kas mitte minu voodi ei asetse otse rõdu ees, et võimalikult mugavalt ennast tunda?
Seega, jätta rõduuks lahti ja proovida magada rõvedas haisus või panna rõduuks kinni ja surra hapnikku vaegusesse?
Täiuslik elu, eh? See on alati nii, sa tahad ühte asja, ühte kõige pisitillukesemat detaili, sa tahad magada, aga ei.
Laske mul magada!
Irooniline, et ma olen tegelikult füüsiliselt võimetu magama rohkem kui 8-10 tundi, sõltuvalt tujust.
Miks füüsiliselt võimetu?
Mu selg ajab oma ideoloogiat, kui tema tunneb, et peremeeslooma võiks testida, annab ta "veits" tunda, minu selgrool on oma tuju ja ta ei tagane võimalusest seda välja näidata. Mõnus eks ole?
Elu ja tema lihtsad väärtused.
Homme räägin, kuidas ma vahepeal ei saanud süüa. Kuldaväärt teema.
Tahan medalit?
esmaspäev, 5. juuli 2010
Muusika
Mul on eriline side muusikaga.
Muusika suudab mind lohutada, süstida minusse energiat ja panna mõtlema mind asjadest, mis mind muidu ei kotiks.
Ma armastan muusikat. Muusika täiuslikkust ja tundeid, mis ta minuga kaasa toob.
Ja rohkem ei suuda ma kirjutada millegist, mis mulle nii oluline on ...
Muusika suudab mind lohutada, süstida minusse energiat ja panna mõtlema mind asjadest, mis mind muidu ei kotiks.
Ma armastan muusikat. Muusika täiuslikkust ja tundeid, mis ta minuga kaasa toob.
Ja rohkem ei suuda ma kirjutada millegist, mis mulle nii oluline on ...
Mida aeg edasi
Järjest rohkem usun, et mõni asi siin elus on lihtsalt paika pandud.
Et nii peabki olema.
Liiga palju on kokkusattumisi, mis kuidagi positiivselt mõjutavad mind.
Liiga palju.
Samas mõtlev inimene mu sees seab määratuse võimatuks.
Miks on mul selline tunne, et mulle visati nii palju võimalusi ja mina ... olen lihtsalt loll, et ei suuda haarata sellest, mis mulle tõeliselt korda läheb.
Miks lasin Sinul minna?
Et nii peabki olema.
Liiga palju on kokkusattumisi, mis kuidagi positiivselt mõjutavad mind.
Liiga palju.
Samas mõtlev inimene mu sees seab määratuse võimatuks.
Miks on mul selline tunne, et mulle visati nii palju võimalusi ja mina ... olen lihtsalt loll, et ei suuda haarata sellest, mis mulle tõeliselt korda läheb.
Miks lasin Sinul minna?
neljapäev, 1. juuli 2010
Mõtelda
Kas ma suudan leppida mõttega, et kui mul ühel hetkel on kõik ja moment hiljem pole mul mitte midagi.
Kas ma suudan kaotamise mõttega?
Kas ma suudan pühendada ennast jäägitult ja avastada, et mitte miski siin elus pole eksimist väärt ...
Kas ma suudan elada, nautida ühtainsat hetke?
Kas ma suudan kaotamise mõttega?
Kas ma suudan pühendada ennast jäägitult ja avastada, et mitte miski siin elus pole eksimist väärt ...
Kas ma suudan elada, nautida ühtainsat hetke?
Nick Drake - Place To Be
"Väheste võimetega inimeste juures on tagasihoidlikkus ausus, andekate juures aga silmakirjalikkus." (Artur Schopenhauser)
Kuidas see üks mõistab, kas ta on andekas või mitte?
Esmapilgul väga sügavamõtteline, aga perspektiivis täiesti mõttetu tsitaat.
Minu kaks tilka.
Kuidas see üks mõistab, kas ta on andekas või mitte?
Esmapilgul väga sügavamõtteline, aga perspektiivis täiesti mõttetu tsitaat.
Minu kaks tilka.
Sinule
"Tuulevaiksel ööl" (Jaan Tätte)
Tuulevaiksel ööl
tean, mis moodi lööb
udukell Su laevaninas.
Paigal püsib aeg.
Tuulevaiksel ööl
süda kiirelt lööb.
Oodanud Sind olen kaua,
veidi jäänud veel.
Sulle tahan hüüda juba
veel ja veel ja veel -
tuule suund on nord,
nüüd on minu kord
teha tormi Sinu südames.
Tuulevaikne öö,
udukell vaid lööb.
Käed, mis tahtsid rooliratast,
tahavad nüüd Sind.
Kumer silmapiir
lahku meid kord viis.
Sina otsid valget purje,
mina otsin maad.
Sulle tahan hüüda juba
veel ja veel ja veel -
tuule suund on nord,
nüüd on minu kord
teha tormi Sinu südames.
Tuulevaiksel ööl
tean, mis moodi lööb
udukell Su laevaninas.
Paigal püsib aeg.
Tuulevaiksel ööl
süda kiirelt lööb.
Oodanud Sind olen kaua,
veidi jäänud veel.
Sulle tahan hüüda juba
veel ja veel ja veel -
tuule suund on nord,
nüüd on minu kord
teha tormi Sinu südames.
Tuulevaikne öö,
udukell vaid lööb.
Käed, mis tahtsid rooliratast,
tahavad nüüd Sind.
Kumer silmapiir
lahku meid kord viis.
Sina otsid valget purje,
mina otsin maad.
Sulle tahan hüüda juba
veel ja veel ja veel -
tuule suund on nord,
nüüd on minu kord
teha tormi Sinu südames.
Lihtsalt hea luuletus
"Kui mina olin veel väikene mees" (Juhan Liiv)
Kui mina olin veel väikene mees,
Üks helin mul helises rinna sees.
Ja kui mina sirgusin suuremaks,
Läks helingi rinna sees kangemaks.
Nüüd on see helin pea matnud mind,
Ta alla rusuks on raugenud rind.
See helin mu elu ja minu hing.
Tal kitsaks on jäänud maapealne ring.
Kui mina olin veel väikene mees,
Üks helin mul helises rinna sees.
Ja kui mina sirgusin suuremaks,
Läks helingi rinna sees kangemaks.
Nüüd on see helin pea matnud mind,
Ta alla rusuks on raugenud rind.
See helin mu elu ja minu hing.
Tal kitsaks on jäänud maapealne ring.
Sinule
"Viimane Laev" (Juhan Smuul)
Pärast surma ma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe.
Enne seda, mu kallis, sain taeva
ja õitseva maa Sinu käest.
Kõike näen:
kuidas valmivad viljad -
ilm on rõõmus ja imelik.
Ja ahastab süda - jäin hiljaks
meie tee pole kuigi pikk.
Lollilt elasin. Aastaid jääb väheseks.
Minu naine, mu armas, mu roos.
Sinult ühte vaid palun: et läheks
meie tee minu lõpuni koos.
Sina oled minu taevasina,
selles sinas tiirutav kull,
roosavarbune, nösunina,
üsna tark - ja vaid veidike hull.
Pärast surma ma laeva ei vaja.
Olles elus ma palun Su käest:
Ära iial mind minema aja,
minu viimaseks laevaks jää.
Pärast surma ma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe.
Enne seda, mu kallis, sain taeva
ja õitseva maa Sinu käest.
Kõike näen:
kuidas valmivad viljad -
ilm on rõõmus ja imelik.
Ja ahastab süda - jäin hiljaks
meie tee pole kuigi pikk.
Lollilt elasin. Aastaid jääb väheseks.
Minu naine, mu armas, mu roos.
Sinult ühte vaid palun: et läheks
meie tee minu lõpuni koos.
Sina oled minu taevasina,
selles sinas tiirutav kull,
roosavarbune, nösunina,
üsna tark - ja vaid veidike hull.
Pärast surma ma laeva ei vaja.
Olles elus ma palun Su käest:
Ära iial mind minema aja,
minu viimaseks laevaks jää.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)