Teda pole siin?

Miks nutetakse matustel?

See tundub nii veider. Saan aru, et on kahju, kui suri noor, keegi, kes polnud veel maitsnud elu vilju. Saan aru, et on kahju, kui suri keegi, kes lubas omme testamenti sisse kirjutada. Neid asju juhtub pidevalt ...

Aga. Aga, miks valatakse pisaraid näiteks vanemate, juba kändude(külm?), matustel? Nende elu mahla pressimine peaks ammu juba nimekirjast maha tõmmatud olema ja kui kõrge see nende elu kvaliteet ikka olla võib, tervis sitt, lapsed sõltumatud, mille nimel üldse hommikul üles tõusta? Ärgata, sest nii on kombeks? Ärgata, et näha "Vaprad ja Ilusad" hooaja lõppu? Ärgata, et võtta järgmine ravim, et hirmuga eluribast kinni hoida ja hoida seda nagu sitta pilpa peal? Ärgata, sest inimene ei tohiks tahta surra ja peab "nautima" võib-olla isegi lastest sõltuvat elu? Kellegile ei tohiks meeldida olla koorem. Erandeid on ...

Olgem ausad, see, kui keegi sureb vanas eas, see pole üllatus, see pole mingi "elu keerdkäik", see pole muutus, nii peabki ju olema? Ei?

Ta lahkub niikuinii, täna või täna kümne aasta pärast. Ainult kallista täna soe keha ära, hiljem, kurat teab, mis võib juhtuda.

Kui nutta, miks hoida seda matuseks, võiks ju halada asjade pärast, mis tõeliselt on vett väärt. Saan aru, et emotsionaalsus pole valitav, aga pisar võiks voolata eesmärgiga. Muuta midagi, surma juba naljalt ei muuda. Paljud nii ei arva, ma tean.

Ja siis sõna "lein", periood, mil inimesed tõusevad üles ja lähevad magama mõttega - miks, MIKS KÜLL tema? Kes sellest kasu saab?

Miks mitte tunda rõõmu, et sina oled saanud osa selle inimese elust? Miks ei võiks isegi kergelt naeratada matusel? Sest sellele vaadatakse viltu? Teised ei tea ju sinu kogemust surnuga, teised ei tea, et matusestaar palus mitte nutta, vaid meenutada aegu, mil rohi kõrgem ja majad madalamad. Et oli aeg, mil temagi jõudis vihma käes joosta, kolm päikesetõusu üleval olla, naerda, seejuures kartmata rabandust.

Elu läheb niikuinii edasi, kuivade või märgade silmadega. Sa unustad ja nii ongi lihtsam, sa unustad selle kurva sündmuse, sest jõle sitt on kannatust meeles hoida(arstid ka ei soovita).

Või siis üldse vältida tema minekut(mitte matust loomulikult), kui muutust ja lihtsalt mäletada, milline vahva inimene kord su muusikasse noodi lisas. Meenutada, naerda naljakate juhtumiste üle ja mitte mõelda, et surm on lõpp. Lõpp on ta ainult ühe konkreetse inimese jaoks ja sedagi mitte kõigi arust ... religioosne nali, olemas.

Jätka elu, külluslikumalt. Tunne veel rohkem rõõmu lihtsatest asjadest, eemalda elult hinnasilt, kraabi mõni vana soovitus ajuajaloost välja ja tee see ära. Täida mingi mõttetu tunduv lubadus ja avasta, et vanamees mängis elumale kõrval veel oma kabet ka.

Pole väärt mõelda, mis võiks olla, keda enam pole ja nutta nagu tooks see tema tagasi.