Terve mõte

Sa ei sa kunagi teha seda, mida sa tahad, sa ei saa lihtsalt OLLA, sa pead adapteeruma, sest nii on kokkuvõttes mõistlikum, mõistlikum on alla suruda oma tõelised huvid ja vanduda valet tõeks ja TEENIDA raha, et elada, magada, süüa, töötada - kas see ongi elu? Ma ei taha muretseda arvete maksmise suutlikkuse üle. Elu viskab piisavalt muresid teele ette. Ja mina valin, et mitte riskida. Karta, vaadata maha ja siis kahetseda?

Sittagi pole muutunud.

Ei ole hea olla.

Mõtted väsitavad mu pead.

Vähene uni ja keskendumisvõime puudumine väsitab mu aega.

Vahest, ma ei tea, miks ma olen nii, nagu ma olen. Ma olen nagu mingi neljateistkümneaastane mässaja, kes tahab, et temalt kõike kaks korda küsitakse. Tark inimene aga ei küsi kaks korda. Tark inimene järeldab ja lahkub.

"Ära mine, sõber!"

Mõtlen, et kahetsemisel puudub sisu, aga teen seda siiski. Vigur loom, see inimene. Nii palju asju oleks võinud teisiti olla. Pole veel hilja, või on?

Võtta riske, tunda tõrjutust, ma ei tea, ma vist ei taha enam. Kuigi mulle head inimesed mind vististi eemale ei tõukaks.

Hoopis mina vaikiks ennast üksi.

Olen nii enda sisse kasvanud, et tagasiteed ei paista leiduvat. Teiste elu ja tegemised jäävad tahaplaanile. Mul on harukordne võime nad kuidagi elust välja mõelda. Nagu puuduks ajupiirkond, mis peaks teiste jaoks olulisi asju meelde jätma.

Siin ma nüüd olen, natuke rohkem kurb, natuke vähem rõõmus, lootes, et need read aitavad mul öös leida õiget mõttetühjust.

Kirjutamata jäetud kirjad/ütlemata jäetud sõnad

Mul on kahju.

Hüvasti, viimne laev.

Kui diktofon läheb katki ...

Ma vaatan, aga ei suuda näha.

Ma kuulan, aga ei mõista.

Ma tahan katsuda, aga ei saa.


Elu on täiuslik.

Teda pole siin?

Miks nutetakse matustel?

See tundub nii veider. Saan aru, et on kahju, kui suri noor, keegi, kes polnud veel maitsnud elu vilju. Saan aru, et on kahju, kui suri keegi, kes lubas omme testamenti sisse kirjutada. Neid asju juhtub pidevalt ...

Aga. Aga, miks valatakse pisaraid näiteks vanemate, juba kändude(külm?), matustel? Nende elu mahla pressimine peaks ammu juba nimekirjast maha tõmmatud olema ja kui kõrge see nende elu kvaliteet ikka olla võib, tervis sitt, lapsed sõltumatud, mille nimel üldse hommikul üles tõusta? Ärgata, sest nii on kombeks? Ärgata, et näha "Vaprad ja Ilusad" hooaja lõppu? Ärgata, et võtta järgmine ravim, et hirmuga eluribast kinni hoida ja hoida seda nagu sitta pilpa peal? Ärgata, sest inimene ei tohiks tahta surra ja peab "nautima" võib-olla isegi lastest sõltuvat elu? Kellegile ei tohiks meeldida olla koorem. Erandeid on ...

Olgem ausad, see, kui keegi sureb vanas eas, see pole üllatus, see pole mingi "elu keerdkäik", see pole muutus, nii peabki ju olema? Ei?

Ta lahkub niikuinii, täna või täna kümne aasta pärast. Ainult kallista täna soe keha ära, hiljem, kurat teab, mis võib juhtuda.

Kui nutta, miks hoida seda matuseks, võiks ju halada asjade pärast, mis tõeliselt on vett väärt. Saan aru, et emotsionaalsus pole valitav, aga pisar võiks voolata eesmärgiga. Muuta midagi, surma juba naljalt ei muuda. Paljud nii ei arva, ma tean.

Ja siis sõna "lein", periood, mil inimesed tõusevad üles ja lähevad magama mõttega - miks, MIKS KÜLL tema? Kes sellest kasu saab?

Miks mitte tunda rõõmu, et sina oled saanud osa selle inimese elust? Miks ei võiks isegi kergelt naeratada matusel? Sest sellele vaadatakse viltu? Teised ei tea ju sinu kogemust surnuga, teised ei tea, et matusestaar palus mitte nutta, vaid meenutada aegu, mil rohi kõrgem ja majad madalamad. Et oli aeg, mil temagi jõudis vihma käes joosta, kolm päikesetõusu üleval olla, naerda, seejuures kartmata rabandust.

Elu läheb niikuinii edasi, kuivade või märgade silmadega. Sa unustad ja nii ongi lihtsam, sa unustad selle kurva sündmuse, sest jõle sitt on kannatust meeles hoida(arstid ka ei soovita).

Või siis üldse vältida tema minekut(mitte matust loomulikult), kui muutust ja lihtsalt mäletada, milline vahva inimene kord su muusikasse noodi lisas. Meenutada, naerda naljakate juhtumiste üle ja mitte mõelda, et surm on lõpp. Lõpp on ta ainult ühe konkreetse inimese jaoks ja sedagi mitte kõigi arust ... religioosne nali, olemas.

Jätka elu, külluslikumalt. Tunne veel rohkem rõõmu lihtsatest asjadest, eemalda elult hinnasilt, kraabi mõni vana soovitus ajuajaloost välja ja tee see ära. Täida mingi mõttetu tunduv lubadus ja avasta, et vanamees mängis elumale kõrval veel oma kabet ka.

Pole väärt mõelda, mis võiks olla, keda enam pole ja nutta nagu tooks see tema tagasi.