Pisteline

Mind tabas üks mõte.

Õigemini mitu mõtet, aga see mõte näis parem.

Kõik inimesed tahavad tegelikult sama asja.

Nii lihtne see ongi.

Kõik inimesed tahavad tegelikult sama asja.

Segaduses?

Kõik inimesed tahavad sama asja ... ainult erineval ajahetkel.

Valmis.

See idee on täiuslik.

Ja ma mõtlesin selle täiesti ise välja.

Kontrollimatu

Sa oled mu peas.

Iga päev.

Ma kannatan.

Mine minema, sa hävitad mind.

Ma tahan olla üksi, sina tungid mu pähe ja paned mu mõtlema, mis võiks olla, mis oleks olnud ja mida pole.

Naljakas on see, et, mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem mulle tundub, et sa üritasid minuga kontakti luua, aga mina ... mida ma teen?

Kamp jorsse kogunesid, sina otsustasid mind kõnetada. Miks mind? Kujutan ma midagi ette?

Kas nägid sa minus midagi huvitavat või lõi välja tagasihoidmatu viisakus?

Ainult sina tead vastust.

Ma ... ma püüan ennast mõjutada, endale kinnitada, et mind tõmbab sinu poole ainult sinu füüsiline kuju. Ma ei tunne sind, aga miski su juures mõjub mulle.

Kas tõesti painab mind suutmatus mõista, mõista, mis tegelikult on oluline?

Ma ei saa aru.

Viimase eksami eel

Pole siia kaua trükkinud. Võib jääda mulje, et ei ole ühtegi olulist mõtet, ideet, mida jagada ... endaga. Aga siiski.

Mõni aeg tagasi vaatasin Seven Poundsi. Film rääkis kaotusest ja inimese võimetusest andestada, eelkõige endale ja järgnevalt teistele.

Minu mõte hakkas jooksma pisut teist laadi rajal. Mida rohkem me kasvatame meile tähtsate inimeste hulka, seda suurem on võimalus kaotada ja kannatada. Matemaatiliselt täiesti korretkne lause lähtudes tõenäosuse printsiibist. Seega, kui turvaline on inimese sisekliimale omada tuttavaid hoolimata nende hulgast. Aga me vajame teisi, sest me mõtleme, et suudame tõrjuda tuima elualgoritmi (ise leiutasin).