Kellegi soe keha puutub minu vastu, avan silmad, kass magab põlve juures, vaatab mulle otsa, nagu mina oleks tema põlve juures uinunud.
Pean natuke keha kergitama, et sõrmega mööda ta märga nina tõmmata. Ilmselt arvas ta, et minu käsi ei ulatu lamades põlveni, eks ma järgmine kord leian ta madalamalt
positsioonilt.
Ajan pea kuklasse ja vaatan, mis kell teeb, sest praegu elan ma veel kella järgi. Kuna ma magan akna all, siis suurema vaevata liigutan kardinat, et näha, kas ka õu on üles ärganud. Kellaaeg ja päike on sünkroonis, tähendab, maailmalõpp ei ole veel käes.
Liigutan ettevaatlikult jalga, et mitte kassi traumeerida ja maandun nüüd juba mõlemad liikmed turvalistel põrandalaudadel. Reis on läbi, pilte ma ei teinud ja sestap palju ma ei mäleta ...
